[text]
Täna on

Aastasadade jooksul meie koduymbruse kultuur- ja metsamaastikku tekkinud inimtegevuse märgid on igapäevaelu lahutamatu koostisosa, kirjutas Järva Teatajas Jürgen Kusmin.

Nende märkide ehk pärandkultuuri objektide olemasolu on sageli nii iseenesestmõistetav, et nende tahtlik või tahtmatu häving nagu polekski midagi eripärast.

Siinkohal tasub meenutada, et lugupidav suhtumine eelnevate põlvkondade töödesse ja tegemistesse on osa yhiskonna eetikanormidest ja kodukoha identiteedi kujundamine.

Et soodustada mittekaitstava pärandkultuuri säilimisel omanikuhoiu teket, algatas Läänemaa mees Lembitu Tarang käesoleva kymnendi algul pärandkultuuri objektide inventuuri ja töötas koos ekspertidega välja ka metoodika.


2005. aasta lõpul sai see tugeva arengutõuke, kui Euroopa Regionaalarengu Fond rahastas INTERREG IIIA programmist kavandi «Metsandusliku pärandkultuuri kaitse ja rakendamine», mis seadis eesmärgi inventeerida pärandkultuuri Harju-, Lääne- ja Raplamaal.

Kavandil oli õnne laieneda ja 2007. aasta lõpul inventeeriti kavandi «Metsandusliku pärandkultuuri tähtsustamine loodusturismis» käigus ka Järvamaad.

Aleksander Siimenson, Elle Näppo, Ester Valdvee, Jyri Kõiv, Katrin Kruus, Maire Aimsalu, Tiit Petersoo, Toomas Lemming, Vello Kallandi ja Ylo Ormus kirjeldasid kokku ligi 1500 objekti.

Kõige rohkem inventeeriti vanu talukohti ja kohanimesid, samuti metsavahikohti ja mõisaaegseid objekte. Silmas tuleb pidada, et see on valik tähelepanuväärsemast ja pärandkultuuri varamu on lõputu.

Täiendavate tegevuste käigus valmisid Lääne- ja Raplamaal ka pärandkultuuri objektide välikaardid ja maakonna kogumikud, sest neis maakondades lõppes inventuur kui järgnevaid tegevusi ettevalmistav järk esimesena.
Riigimetsa Majandamise Keskuse juhitud kavandite käigus valmis ka «Väike pärandkultuuri käsiraamat», mille leiab igast maaraamatukogust.

Inventuuril kogutud yle 6000 pärandkultuuri objektiga saab tutvuda Maa-ameti geoportaalis kaardirakenduse kaudu.
Loodame, et alustatu on hea algatus juba põhjalikematele kodu-uurimuslikele tegevustele paikkondades.

Kõik pärandkultuurist huvitatud on oodatud 9. veebruaril kl 10 Paide kultuurikeskusse Eesti Vabariigi aastapäevale pyhendatud Järvamaa pärandkultuuri päevale.


 
Paide vald

Paide vallas suutsin inventeerida 89 pärandkultuuri objekti. Nimekiri pole lõplik, ikka tuleb ilmsiks objekte, mida pole märgatud või osatud esialgu pidada inventeerimise vääriliseks.

Ka kohalikele elanikele meenuvad asjad tunduvalt hiljem. Suuremad abilised objektide leidmisel ongi olnud kylade inimesed.

Et olen pikemat aega uurinud kodulugu, hõlbustas see kuigivõrd pärandkultuuri objektide leidmist.

Paide vallast inventeerisin 27 tyypi pärandkultuuri objekti.

Kaotatud on metsavahtide ametikohad, seega kaovad või on juba kadunud metsavalvekordonid. Inventeeritud objektide tyypide järgi ongi kõige rohkem endisi metsavahikohti ja metsavalvekordoneid, kokku 11.

Järgnevad talukohad, mõisaarhitektuuri objektid, paekarjäärid ja kohanimed. Kuigi kunagisi taluasemeid võib igas vallas leida kymneid, inventeerisin need, kus talust on säilinud mõni huvitav detail: iidsed õuepuud, talukaev, osaliselt hoonet, talukelder või on koht seotud mõne tuntud inimese, legendi või kohanime pärimusega.

Paide valda jääb nii rabasid kui ka paeseid pindu, seega on siit leida paekarjääre ning hulgaliselt kinnikasvamata ja hästi nähtavaid taliteid.

Yks huvitavam pärandkultuuri objekt on Purdi mõisniku Ungern-Sternbergi umbes 1826. aastal kaevatud peaaegu nelja kilomeetri pikkune metsakuivenduskraav, yks esimesi siinmail.

Töölistele maksti toiduga, seepärast hakati rahvasuus kraavi kutsuma näljakanaliks.

Vana Tallinna–Tartu maantee ääres Mustla-Nõmme kylas on hästi säilinud Mustla-Nõmme kõrts-hobupostijaam, yks vähestest sellel teetrassil.

Hoonel on mantelkorsten. Ruumide paigutuse poolest sarnaneb ta Viitna kõrtsiga. Puitsambasse on lõigatud aastaarv 1817, kuid arvatavasti on hoone vanem.

Elle Näppo,
Paide valla pärandkultuuri inventeerija


 
Väätsa vald

Väätsa valla maa-alale jääb Lõo maalinn, kus inimtegevust on olnud juba muistsel ajal. Sellele vaatamata polnud lihtne leida inimtegevuse jälgi viimasest ajast.

Suuresti on selles syydi nõukogudeaegne eesrindlik kolhoos 9. Mai. Paljude vanade tootmishoonete ja talupaikade kohta on märge, et praegu asetseb seal põld.

Metsas pärandkultuuri leida takistas Väätsa metskonnas tehtud metsakuivendus, mille tõttu on vanad teed jäänud kasutusest välja. Viljaka pinnase tõttu on mitmes kohas vanad teed vaevumärgatavad või hoopis kadunud.
Inventuuri käigus sain kõige rohkem kirja panna vanasid talukohti (umbes kolmandik) ja mitmesuguseid teid (umbes kuuendik).

Subjektiivse hinnangu järgi pean huvitavamateks objektideks Paide–Tyri raudtee tammi, Videviku teed Lõõla ja Vahastu vahel (mida kyll kohati pole enam märgata), Vissuvere kyla tuuleveskit ja musta kuuse kultuure Saueaugu kylas.

Jyri Kõiv,
Väätsa valla pärandkultuuri inventeerija


 
Albu vald

Albu vallas pärandkultuuri inventeerides pöörasin rohkem tähelepanu looduse meelevallas olevatele ja omapärase pärimusega ning tyybilt erinevatele objektidele.

170 huvitava looga yksikobjekti või kompleksi hulgas leidub 81 objektityypi.

Suurem osa esivanemate eluviisist jäänud märke on seotud talu- ja mõisamajapidamise ning kylaga (kõrtsid, koolid, pritsikuurid).

Piirkonnale oli iseloomulik elu soosaartel, millest kõnelevad seal olnud talud, soosillad, pakk-, roigas- ja taliteed, pelgupaigad, hiied, turbavõtukohad, heinakyynid, esimesed kuivendussysteemid ja kohanimed.

Teise maailmasõja aegsest ja järgsest ajast on metsavendadega seotud objekte (punkrid, põletatud talud, mälestuskivid) ja vangide kaevatud kraav. Töönduslikest objektidest domineerivad meiereid, veskid, paemurrud ja lubjaahjud.

Albu vallas on ka ainulaadseid objekte: Eesti esimene automaatjootjaga puhastall; Prohvet Maltsvetiga seotud kohad (Maltsveti venna maja, Kukenoosi rehi, Soasepa talu); Albu mõisa võimas tellisevabrik (yle 10 hoone); Franz Krulli masinatehase abimajand; klaasiliivavõtukohad; Lamba kyla rehielamud ja kylatanum; kiviaed ja kivirägud soosaarel.

Ester Valdvee,
Albu valla pärandkultuuri inventeerija

 

Roosna-Alliku vald

Roosna-Alliku valla looduse omapära on asumine kahes maastikurajoonis: edela- ja lääneosaga Madal-Eestisse kuuluval Kõrvemaal, ylejäänud alaga Kõrg-Eestisse loetaval Pandivere kõrgustikul.

See on ka mõjutanud inimtegevust ja inimtegevus omakorda jälle loodust. Soode kõrval olevad kõrgemad alad on seda rohkem põllustatud.

Kunagist intensiivset kartulikasvatust meenutavad yksteisest paari kuni kymne kilomeetri kaugusel asuvate piiritusevabrikute korstnad (Vodja, Viisu, Roosna-Alliku).

Seega ulatuslikumad metsamassiivid puuduvad, kuid metsamajandust on siit juhitud pikka aega. Juhtimise n-ö rekvisiidid on säilinud vabariigi vanima metskonna Purdi (Viktor Kapp, 2001) kontorihoonena.

Teatavasti asus kontor Koordi mõisa häärberis. Metskonda enam kyll pole, kuid kunagise kontori väravasse on jäänud bussipeatus «Purdi metskond».

Rekvisiidid on ka kunagised metsavahikordonid või nende asupaigad: eravalduses olev Ale kordon, pilkupyydev kivimyyr ja võimas kõrghaljastus Kuusiku kordoni asupaigas ning Karja-Aru lagunenud hooned, kuid õuel väärivad vaatamist kaev ja kreeka pähklipuu.

Endise Aru karjamõisa juures võib näha taimeaeda, seal asub ka metsavahile preemiaks antud krunt, millel on maja.
Rudolf Alevi (1921) teab rääkida teisestki metsavahist – Sõeru (Sõeruks kutsutud paika Kiigumõisa tee ääres) Jaagust. Talumeestega kokku mängides narritanud Jaak parunit.

Kahjuks pole Pandivere veekaitseala praegu juriidiliselt vettpidav, kuid Roosna- Alliku valla veekaitseline osa pole vähenenud.

Pärast Kiigumõisa allikaid on Jägala jõgi nagu ymber syndinud. Kui enne allikaid jõge nagu ei märkagi, siis allikatest allavoolu, nn Veskipere kivisilla juures on see lai ja veerohke.

Tiit Petersoo,
Roosna-Alliku valla pärandkultuuri inventeerija
 


Kareda vald

Inventeerisin 79 objekti. Kareda vallale on iseloomulik maakivirohkus, millest tulenevalt on palju kiviaedu. Raudkivi on ohtralt kasutatud ka taluhoonete juures.

Kareda kandi endisaegse eluoluga tutvumisel oli suur abi Herman Hennochi kolmeköitelisest raamatust «Kareda kandi lugu läbi aegade».

Nagu Koeru vallas, sai siingi kirja hulk mahajäetud talukohti. Kui praegu on taludest lahkutud vabatahtlikult, siis mõisaajal taludest väljaaetute elu kajastasid tihedalt asustatud saunakylad.

Inventeerisin Sinikamäe ja Varese saunakyla asemeid. Kylad likvideeriti täielikult 1960ndate aastate maaparandusega. Nagu teistes piirkondades, leiab Kareda kandistki magasiaitu, meiereisid, viinakööke ja piiritusetehaseid. Palju on olnud tuuleveskeid, Kareda kylas Kolli talus ka vesiveski.

Omaette kuulus oli Friedrich Aviko veski, mis valmistas lisaks saematerjalile kvaliteetseid jahutooteid.
Leidub palju turbavõtukohti, ulatuslikuma turbavõtuala leiab Köisi rabast. Omanäoline käsitsi lõigatud turbaaukudega ala asub Sassi rabas.

Vähesed vallad saavad kiidelda raudteega. Kuigi 1916. aastal ehitatud kitsarööpmeline raudtee enam ei tööta, jutustavad vana raudteetamm ja Esna jaamahooned kõnekalt endisaegsest hiilgusest.

Maire Aimsalu,
Kareda valla pärandkultuuri inventeerija

 


Koigi vald

Koigi vald asub Järvamaa kaguosas ja on 53 protsendi ulatuses kaetud metsaga. Siin asuvad Eesti kõige viljakamad põllud.

Esimesi viiteid piirkonna kohta on tehtud rohkem kui 700 aastat tagasi. Sellest ajast on säilinud märke muistsetest asulakohtadest. Viljaka pinnase tõttu on muistsed märgid peaaegu kadunud. Paremini on objektid säilinud soosaartel ja nende ymbruses.

Kunagi Koigis elanud tuntud rahvaluulekoguja Hans Anton Schultz saatis aastatel 1899–1903 Jakob Hurdale 2273 lehekylge rahvaluulet.

Paljudest rahvaluules ja legendides mainitud kohtadest pole looduses märke säilinud. Koigi vallas tehtud inventuuri käigus kaardistasin ja tuvastasin 90 objekti. Kõige rohkem on säilinud mõisatega seotud objekte.
Huvitava arhitektuuriga on Vaali ja Päinurme mõisa viinavabrik. Tuntud on ka Koigis asuv Orjatee, mida 2007. aastal ka uuendati.

Märgatavad on mõisate jahimajade asukohad Kuusikul ja Rutikveres. Palju legende on säilinud endisest Silmsi-Soo asunduskylast ja selle ymbrusest.

Aleksander Siimenson,
Koigi valla pärandkultuuri inventeerija
 


Tyri vald

Tyri vald on metsade, jõgede ja rabade rikas. Kõikjale on inimene oma jälgi jätnud, kui vaid mõistaks neid lugeda ja kui keegi veel midagigi mäletaks.

18. sajandi Mellini kaardi järgi oli praeguses Tyri vallas 10 vesiveskit, neist yheksast on jälgi säilinud. Igas rabas olid turbavõtukohad, peaaegu igas mõisas paemurrud.

Voorte tipud, mis kunagi võisid olla muinaskantsid, on muutunud kruusakarjääridest tehisjärvedeks. Metsade rypest ja jäätmaadelt võib leida iidseid inimtekkelisi kynkaid ja lohke. Need on kas kunagised miiliaugud, paemurrud, kaevud, linaleoaugud, lubjaahjud, tuuleveskid, ilmasõjaaegsed kaevikud, metsavendade punkrid.

Kõike seda võib Tyri vallast leida. Kuhjaga muudki. Lohkudega ohvrikive, mida pole kaitse alla võetud; triangulatsioonitorne, mis paigutati metsadesse juba 19. sajandil geodeetilisel otstarbel, kuid pärast Teist maailmasõda ehitati uuesti yles peamiselt metsavendade jälgimiseks; vanu silotorne, milles silo trampinud hobune töö lõppedes tapeti.

Igal inimese jäetud jäljel on oma lugu.

Ülo Ormus,
Tyri valla pärandkultuuri inventeerija
 
 
Ambla vald

Ambla valla metsades ja metsade läheduses leiduvatest pärandkultuuri objektidest jõudsin 2007. aastal inventeerida veidi yle 300 meie esivanemate elu ja tegevusega seotud yksikobjekti või kompleksi: 42 linaleoauku, 18 lohkudega veel kaitse alla võtmata kultusekivi, sadu meetreid kiviaedu ja kylatanumaid, kymneid põlistalukohti, mõisaaegseid tootmishooneid, hulgaliselt vanu kohanimesid ja pärimustega seotud paiku.

Et kõike kohalikelt elanikelt tulnud teavet ei jõudnud kontrollida, suureneb pärandkultuuri objektide hulk edaspidi kindlasti.

Oskust ära kasutada vee ja tuule jõudu näitab ilmekalt see, et Ambla valla alal töötas vanasti 11 vesiveskit (neist 9 Ambla jõel) ja 13 tuuleveskit. Kahjuks on enamik neist hävinenud.

Kohalike maavarade kasutust iseloomustab lubjaahjude ja paemurdude ning kruusa- ja savivõtukohtade suur hulk. Yksi lubjaahje leidsin 17 (kahel talul oli isegi kaks lubjaahju).

Talunike yhisettevõtmisi iseloomustavad yhiselt ehitatud rahva- ja pritsimajad, meiereid, samuti yhised linaleoaugud (Tammiku-Kaarevere).

Kohalike põldude kivisusest annavad tunnistust pikad kiviaiad ja tanumad ning arvukad pae- ja raudkivihooned.
Vanemast taluarhitektuurist on säilinud ligi 40 rehielamut. Alles on ka kaks mitmesaja aasta vanust matmispaika koos rõngasristi ja paekiviristidega.

Mitu kohta on seotud Põhjasõja ja katkuaja pärimustega. Paljude väärtuslike pärandkultuuri objektide leidmisel oli suur abi kohalike elanike juhatustest ja viidetest.

Tähtis on, et kõik maaomanikud teaksid ja tunneksid oma maadel asuvaid väärtuslikke pärandkultuuri objekte ning oskaksid oma maa ja metsa majandamisel neid väärtusi hoida.

Tänini mittekaitstava pärandkultuuri kõige tõhusam säilimine saab ikkagi olla omanikuhoid. Hea on teada, et esimesed maaomanikud soovivad juba moodustada oma maadel vabatahtlikke kultuurihoiualasid (Tammiku, Ussimäe).

Toomas Lemming,
Ambla valla pärandkultuuri inventeerija


 
Järva-Jaani vald

Järva-Jaani vallas leiduvatest kultuuripäranditest on inventeeritud 127 objekti, kuid töö jätkub. Arvelevõetud objektide hulgas on esindatud peaaegu kõik kuivamaa vallale omased liigid.

Mellini 1796. aasta kaardile on kantud kymme kõrtsi, kaks tuulikut (Karinu ja Kuksema) ja isegi yks vesiveski (Keika). Tuuleveskeid oli 1935. aastal juba 15, aga vähestest on säilinud jälgi (fotol Metsla tuulik).
Kindlasti kuuluvad huvipakkuvamate hulka hästi säilinud lubjaahi Karinul, Järva-Jaani tärklisevabriku varemed, Selikyla mõisa varemed.

Kylluses on väiksemaid objekte, mis on syndinud inimtegevuse tulemusel nii rahu- kui sõjaajal.

Kahjuks on läinud metsadest kaduma vanu matmispaiku tähistanud kiviristid. Sellele vaatamata on Järva-Jaani valla maa-alal leitud ja veel avastada huvitavaid objekte, millele me pole osanud tähelepanu pöörata või on need hoopiski pealetungiva metsa peitu pugenud.

Vello Kallandi,
Järva-Jaani valla pärandkultuuri inventeerija


 
Koeru vald

Käisin Koeru vallas läbi umbes 100 objekti, millest 88 jõudis registrisse. Lõviosa objektidest asub Norra, Jõekyla, Metsanurga piirkonnas, suurel Endla Looduskaitsealal.

Sealsed kylad on hävinud. Endist hiilgust meenutavad vaid keset metsamassiive asuvad talukohad, kuhu pääseb jalgsi mööda aimatavaid taluteid.

Õnnelikul juhul leidsin eest sissekukkunud katusega elumaja või lauda, harvem oli vundamendil veel pehkinud palk või endisaegne raudese.

Enamasti markeerivad meie esiisade elupaiku põõsastikesse kasvanud vundamendid ja väärikas eas õuepuud.
Inventeeritud ja registrisse kantud on ka pärimustega seotud kohad, nagu Koeru linnamägi, Mullamägi, Kurnu kyngas, Norra mõisa tiigid ja Sandiväsitaja kyla.

Vanarahva töiseid tegemisi iseloomustavad savi- ja kruusaaugud, paemurrud, turbavõtukohad. Kuusna kandis põletati lupja ja valmistati telliseid.

Preedis, Arukylas ja Udeval asusid suured piiritusetehased. Oskuslikult on ära kasutatud jõgede energiat. Vesiveskeid sai kirja neli, kuid arvatavasti oli neid veel.

Talvel jõeluhtadelt yle rabade veetud heinakoormatest annavad märku muutumatult säilinud taliteed. See on vaid murdosa pärandkultuurist, mida antud inventuur hõlmas. Palju on veel uurida ja avastada, palju teavet on läinud koos teadjatega toonela teele.
 
Maire Aimsalu,
Koeru valla pärandkultuuri inventeerija


 
Imavere vald

Imavere vallas pärandkultuuri inventeerides leidsin 56 objekti, millest suur osa on mõisad ja karjamõisad. Neid on nii osaliselt säilinuid, praegu kasutuses olevaid kui ka täiesti hävinuid.

Hästi on säilinud Kiima kõrtsihoone, mis kyll seisab tyhjalt.

Yks Imavere huvitavam pärandkultuuri objekt on minu meelest Jalametsa kyla vana kividega ääristatud tee, mille leidsin juhuslikult Jalametsa karjamõisa asukohta otsides.

See tee on arvatavasti vana karjatee lõik, aga pole tõendeid, et see kindlasti karjatee oli. Tee kohale pole kasvanud puid, mis on ka vanade teede fenomen: neile ei pruugi sadade aastate jooksul metsa peale kasvada.
Teed ääristavad suurtest munakividest umbes 60 cm kõrgused kiviaiad. Selle tee ymbruses pole mingeid märke mingist hoonest ega teistest teedest. Tee on umbes 60 meetrit pikk.

Huvitavad objektid on metsavahikordonid, neist mõne ajalugu on hästi teada, seal on yles kasvanud mitu põlvkonda metsavahte. Kohalikel inimestel on huvi metsavahikordoneid säilitada.
Kindlasti on Imaveres veel hulk huvitavaid objekte, mida on põnev avastada ja uurida, sest pärandkultuuri otsimine ei lõpe kindlasti selle kavandiga.

Katrin Kruus,
Imavere valla pärandkultuuri inventeerija

 

Järva Teataja