Tolleks ajaks kui Balti jääpaisjärv 10 222 aastat tagasi pahinal allavoolu läks, olid tänase Haanimaa kõrgemad tipud juba neli aastatuhandet jääpudru seest ninapidi välja vaadanud. Nõnda võib haanirahvas vähimagi kahtluseta öelda, et Haanimaast on saanud alguse kogu Eestimaa, kirjutas Erkki Peetsalu Bioneeris.
Liigselt ilustamata toda kauget jää- ja veemöllu peame täna tunnistama, et põlistest rahvastest ja iidsetest tarkustest ei ole praeguseks palju järele jäänud. Seepärast saab Haanimaa yheks väärtuseks kindlasti pidada asjaolu, et läbi ajaloo kauge ääremaa staatust nautides säilis siinne loodus koos siinse inimese elulaadi ja tõekspidamistega ysna puutumatul kujul.
Aegade jooksul on looduse ja inimeste elukorralduse muutumine toimunud Haanimaal loomulikumal moel ja väiksemate väliste mõjudega kui paljudes teistes paikades Võrumaal või kogu praeguse Eestimaa territooriumil. Sellest ka haani keele yrgsem kõla võru keelega võrreldes, sellest ka põliste haanlaste karusem olek ja tahumatum suhtumine moodsa elu röögatustesse.
Päike paistab kõigile
Haanimaal on elatud teadmises: päev (‘päiv’ ehk päike) loob korra, kuu annab mõtte. Tuli on elu alus ja vesi elu allikas. Maa ja mets on alati toitu ja varju pakkunud – neist kõigist tuleb esimeses järjekorras lugu pidada. Päike paistab kõigile yhtemoodi ning õnn hoiab sind, kui ise õnne hoiad.
Pole vahet, millise daatumi on keegi valinud oma ajaarvamise alguseks või millise usuga sammub läbi elu. Head läbisaamist loodusega tervikuna, ka selle nähtavate ja nähtamatute olenditega, peetakse siinmail jätkuvalt oluliseks, sest meil igayhel on täita selles tervikus oma ylesanne.
Lämi hanile
Kuidas sai aga Haanimaa nime, oskavad teadjamadki vaid oletada. Yks versioone kõlab järgmiselt. Neil kaugetel aegadel, kui rändrahvad oma retkedel uusi põhjapoolseid alasid tundma õppisid, pakkus siinne tundrataimestikuga kõrgustik neile rohkelt ande ja alati põhjuse peatumiseks.
Praegu Iskna oja nime kandvat veeteed pidi mäkke ronides tuli inimene siia ikka ja jälle pyydma hanesid, kes kõrgustikul rikkaliku kaldataimestikuga veesilmade ymber parvedena peatusid. Nõnda kõlas inimese suus sagedasti hyyd “Lämi hanile” ja ajapikku jäi hanede kyttimise paigale Hani, hiljem Haani nimi kylge. Mis puutub aga Iskna ojasse, siis näiteks Kytioru vanemad inimesed kutsuvad seda siiani Haani ojaks ning ytlevad, et org algas kunagi Hanijärvest. Oli see nimelugu nyyd täpselt nii või kuidagi teisiti, polegi tähtis, sest Haanimaa kannab oma nime auga edasi.
Haanimiis teab oma väge
Ei kõla vist liigse suurustamisena, kui öelda, et haanimiis teab oma väge – teab Haanimaa väge. Seepärast on ka põlise Haanimaa väärtusi kandvad mehed loonud vabatahtliku yhenduse Haanimiihhi nõvvokoda, et kaasa aidata rikka pärandkultuuri ja sygavalt juurdunud traditsioonidega Haanimaa uuele ärkamisele. Nõvvokoda kogub ja jagab kogemusi, et elus hoida ja edendada omatarbelist majapidamist, haani keelt ja kombeid, käsitööd ning traditsioonilist elulaadi.
Haanimiihhi nõvvokoda panustab loodushoiule ja pyhade paikade hoidmisele ning taastamisele, samuti noorte kaasamisele läbi erinevate tegevuste. Nõvvokoda on sisse kõndinud ka Haanimaad tutvustava matkaraja Imärada, mida mööda võib iga huviline koos haanikeelse saatjaga paikkonna loodust ja pärimusi avastama minna.
Koostöö naabrite ja mõttekaaslastega on samuti tähtis. Läbirääkimised hommikupoolsete naabrite setodega tipnesid 10218. aasta heinakuus, mil Haanimiihhi nõvvokua ja Seto Kuningriigi kroonikogo delegatsioonid sõlmisid kahe muistse naabri Setomaa ja Haanimaa vastastikuse tunnustamise pakti. Nõvvokoda on alustanud lähemate suhete sisseseadmist ka liivlastega ning on avatud koostööks kõigi teiste rahvastega, kes väärtustavad oma juuri, keelt ja kultuuri.
Haanimaa lugu
Haanimiihhi nõvvokua eestvõttel syndis koostöös kunstnik Epp Margnaga ainulaadne teos “Legend Haanimaast ja Ilmasambast”, mis esitleb läbi haanlase silmade maarahvale olemuslikult tähtsat “selle ilma” tekkimise lugu. Võimsatele saareplankudele maalitud lugu kõneleb inimese algsetest ja kõige põhilisematest väärtustest, heast läbisaamisest loonaga.
Kõigi nõvvokua tegemiste taga seisab haanlaste tunnetus, et yhe väikese, ent vaimult suure põlisrahva ja -elma jätkuvus yha kaubastuvas ja yleilmastuvas maailmas kannab laiemat tähendust. Selles sõnumis peitub algne teadmine, mis muutub järjest olulisemaks igale inimesele igas ilmakaares.
Leidub erinevaid arvamusi, kui suure ala hõlmas põlise Haanimaa elmapiirkond. 16. sajandist pärit vakusepõhise jaotuse järgi jääb ajaloolise Haanimaa piiresse ka tykike tänast Rõuge ja Vastseliina valda. Yks on aga päris selge. Igati asjakohaselt kõlab ytelus – kui Haanimaale ei ole sattunud, pole põlist Võrumaad ega Eestimaa synnipaika näinud.