[text]
Täna on

Eestlaste ja leedulaste kultuurilised erinevused lähevad muinasaega tagasi, kirjutab Tartu ylikooli arheoloogiaprofessor Valter Lang. Eestlased olid juba siis leedulastest egalitaarsemad. Ka on naise positsioon olnud Eestis palju kõrgem kui Leedus, kirjutas EPLs valter Lang.

Arheoloogi jaoks on mõiste kultuur määratletud eelkõige materiaalselt – sellena, mis säilib kultuurist silmaga nähtaval ja käega katsutaval kujul, s.t muististe ja leidude näol. Pikka aega piirdus arheoloogide töö leidude kogumise, typologiseerimise ja dateerimisega. See on ka mõistetav, sest esialgu kobati ju pimeduses, omamata selget ja kindlat teadmist järjest suureneva materjalihulga päritolu ja omavaheliste seoste kohta. Selles valdkonnas on ära tehtud kolossaalne töö, mis tuleb ilmsiks siis, kui võrrelda meie teadmisi mineviku kohta näiteks praegu ja sada aastat tagasi.

Materiaalne kultuur ja kultuur

Muistsed inimesed ise jäid seesugustes töödes pahatihti tagaplaanile, samuti taandati nende kultuur ikka materiaalsele kultuurile, nagu saakski kultuur eksisteerida pelgalt materiaalselt. Igas inimkäte valmistatud esemes, olgu see pihukirves või kosmosesystik, väljendub ju ometi mingi idee, teadmine, inimyhiskonna loov mõte, millega tihti defineeritakse kultuuri olemust. Yhtki artefakti ei saa tegelikult käsitleda lahus seda loonud mõttest; yksnes yheskoos moodustavad nad mingi elemendi kultuurist. Viimaste aastakymnete jooksul ongi nn tõlgendava arheoloogia raames palju ära tehtud arheoloogilise ainese semiootilises analyysis, keskendudes eeskätt esemete tähenduse uurimisele kontekstilise tõlgenduse kaudu.

Kas oleks aga võimalik kultuuri materiaalsete jäänukite põhjal teha mingeidki järeldusi kunagiste inimeste kultuuriliste väärtushinnangute kohta? Kas asjade maailmas võib peegelduda ka midagi nonde inimeste yldkultuurilisest või mentaalsest käitumisest, mida nad tahtlikult ei pyydnudki oma loomingus väljendada, kuid mis ilmneb siiski tahtmatult ja vääramatult, kui uurida laiemat konteksti ja selle all peituvaid syvahoovusi? Otsesõnu ei räägi muistsed kivikalmed ja linnused, sõled ja odaotsad ju midagi selle kohta, milline oli neid kasutanud inimeste maailmavaade, kuidas nad suhtusid oma kaaslastesse, ylemustesse või alluvatesse, vastassoo esindajatesse, kultuuriliselt võõrasse, minevikku ja tulevikku. Selleks ei olnud need asjad ega rajatised mõeldudki, neile ei omistatud seda tähendust ega sõnumit.

Me ei teadvusta yldjuhul ka tänapäeval endale, millised on meie konkreetsed käitumismallid, kuid need ilmnevad paratamatult uurides meie käitumist yldises kontekstis. Kui keegi näiteks kritiseerib oma ylemuse korraldusi – selmet neid vastuvaidlematult täita –, on see tõend suure võimudistantsi sallimatusest. See on kultuuriline iseärasus, kuid mõelgem nyyd, kas yldse või kuidas siis oleks võimalik sellist iseärasust väljendada materiaalselt, esemelises kultuuris? Kas oleks olemas mõni ese või ornament, millele saaks otsesõnu omistada näiteks sellise sõnumi, et ma ei salli, kui mu ylemus ennast nii kõrgele upitab? Kui mõni ese isegi oleks (siinkohal võiks mõelda ylemuse näopildiga poksikottidele), siis on nende hilisem materiaalse pärandi hulgast yles leidmine ja õige tõlgendamine väga ebatõenäoline. Samal ajal võib meid selles kysimuses palju kindlamalt edasi aidata kogu kaasaegse konteksti uurimine. Kuidas on yks kultuur aktsepteerinud võimuhierarhia kysimusi, tuleb tänapäeval kaudselt, kuid siiski ilmekalt esile näiteks vastavas kultuuris toodetud ilukirjandust lugedes, filme vaadates, linnaarhitektuuri analyysides jne.

Või võtame yhiskonna soorollide jaotuse: mis konkreetselt meid ymbritsevas esemelises kultuuris osutaks näiteks mehe ja naise võrdsetele õigustele ja kohustustele igapäevaelus (ehk siis nn feminiinsele kultuurikäitumisele)? Või vastupidi: mis viitaks mehekesksele, maskuliinsele käitumisele? Mõned sellised esemed on ju kahtlemata olemas: näiteks jalakäijate liiklusmärk. Nõukogude aja pärandina kujutab see meil endiselt naist ja last, sest lastega jalutamist ja yldse nendega tegelemist peeti naise kohuseks, mis oli „tõelise mehe” jaoks peaaegu alandav. Tugeva naisõiguslaste liikumisega Skandinaaviamaades on sellel liilusmärgil naise välja vahetanud sootunnusteta täiskasvanu, sest laste kasvatamist eeldatakse mõlemalt vanemalt. Esimesel juhul oleks tegemist maskuliinse, teisel aga feminiinse käitumismudeliga. See ei tähenda veel, nagu oleksid Põhjamaade yhiskonnad oma olemuselt ydini feminiinsed, kuid see on ideaal, mille saavutamist kultuurilises käitumises peab vajalikuks sealne peavool. Kysimus on aga selles, kas tuleviku arheoloog tunneks ära kõnealuse liiklusmärgi kultuurilise tausta ja kahe maa erinevuse, kui tal puudub teave kogu ylejäänud konteksti kohta.

Eelnevatest näidetest peaks olema ilmne konteksti tundmise olulisus, kui tahetakse midagi teada saada kultuurilise käitumise kohta minevikus, millest on säilinud yksnes valik esemeid. Järgnevalt yritan näidata, kuidas võis välja näha muistse Eesti kultuuriline käitumisviis, mis oli seotud võimudistantsi (hierarhia) ja soorollide kysimusega. Ja kuna paljud asjad saavad selgemaks võrdluses mõne teisega, siis vaatlen paralleelselt meile geograafiliselt lähedast, kuid sisult siiski nii erinevat muistset leedu kultuuri (jättes kõrvale võrdlemisi eripalgelise Lääne-Leedu). Vaatlusalune periood ulatub nooremast pronksiajast kuni muinasaja lõpuni (1100 eKr – 1200 pKr). Olgu rõhutatud, et kogu selle aja jooksul on meil tegemist komplekssete yhiskondadega, kus tegelikult esines kõrvuti mitmeid allkultuure. Arheoloogilises aineses domineerib aga sotsiaalselt rohkem esiletõusva kihi kultuur (n-ö muistne peavool), mida me järgnevalt ka analyysime.

Võim ja rahvas muistses Eestis ja Leedus

Kuna vaadeldavad yhiskonnad olid sotsiaalselt kihistunud, siis on suhtumine yhiskonnas valitsevasse sotsiaalsesse ebavõrdsusse yks oluline kultuuritunnus. Võimudistants on see ebavõrdsuse määr, mida peetakse inimeste vahel normaalseks; see võib olla kas suur või väike. Suure võimudistantsi korral ei pea yhiskonnas keegi kõiki inimesi võrdseks, loomulikuks peetakse hoopis juhtide esiletõstmist, austamist ja kummardamist. Väikese võimudistantsi korral ei peeta sotsiaalseid erinevusi oluliseks.
Uurides võimudistantsi olemust arheoloogilise ainese põhjal, tuleks kõigepealt jälgida võimupiirkondade (s.o talude ja kylade koondiste) olemasolu, iseloomu ja suurust. Oluline on siin asustushierarhia mõiste, mille all mõeldakse seesugust asustusmustrit, kus asustusyksuste vahel esineb kvalitatiivseid, s.t eeskätt funktsionaalseid ja staatuslikke erinevusi (nt talu/kyla kõrval eksisteerivad ka linnused, linnusasulad või mõisad).
Võimudistants on väike siis, kui asustushierarhia (mille olemasolu eeldab alluvussuhteid) kas puudub või on n-ö peidetud. Peidetud on asustushierarhia siis, kui sotsiaalne kihistatus – mille kohta ilmneb andmeid näiteks kalmeleidude analyysis – ei väljendu selgelt maastikukasutuses. Võimudistants on suurem, kui asustushierarhia on ka maastikul selgelt eksponeeritud (kas kyngastel domineerivate linnustega või teistest märksa suuremate või eraldi paiknevate kääbastega). Yhetaoline hajaasustusmuster kõneleb väikesest või varjatud võimudistantsist, samal ajal kui selgepiiriliste asustuskeskuste ilmumine võiks viidata võimudistantsi suurenemisele. Ylikumatuste olemasolu on selge märk yhiskonna suuremast hierarhilisusest, eriti siis, kui need matused paiknevad ka väliselt eristatavates kalmetes. Rikkamad panustekompleksid väliselt sarnastes kalmetes tunnistavad kyll hierarhia olemasolu, kuid ka, et seda on yhiskonnas pyytud justkui varjata või pole peetud oluliseks.

Leedu kultuuri on läbi aegade iseloomustanud suurema võimudistantsi sallimine kui Eestis. Vaadeldava perioodi algul, I aastatuhandel eKr, elati põhiliselt kindlustatud asulates, kuid nende kõrval esines ka väikseid avaasulaid (selge asustushierarhia). Suurte kogukondade kindlustatud asulates koos elamine eeldas iseenesest otsesemat ja tugevamat juhtimist ehk suuremat võimudistantsi. Elu kindlustatud asulates jätkus kuni 1.–2. sajandini pKr. Seejärel kujunema hakanud linnusasulate kompleksid kõnelevad võimudistantsi märgatavast suurenemisest vähemalt teatud asustuskeskustes (linnuses elas ylik oma saatjatega, asulas muu rahvas, kaugemal leidus yksiktalulist haja-asustust). Kyllaltki levinud asustusyksuseks kujuneski tollal yksiktalu, mille olemasolust kõnelevad väikeste kogukondade kalmistud. Kalmetes on selgelt eristatav keskne, kõige tähtsam matus. Asustushierarhia oli seega arenenud kaugele ning seda eksponeeriti maastikul. I aastatuhande teisel poolel levis linnusasula systeem veelgi laiemalt, seega võib oletada suure võimudistantsi muutumist yldiseks. Oluline on koos sõjaliste kaaskondlastega maetud vyrstide haudade olemasolu, mis veelgi enam rõhutab võimudistantsi suurust. Seega võib oletada mitmekihilist võimuhierarhiat ning vyrstlike ylikute esilekerkimist. 13. saj algul loodigi Leedu suurvyrstiriik.
Eestis oli sallitav võimudistants kuni I aastatuhande keskpaigani pKr suhteliselt väike, seda on pyytud pigem varjata kui eksponeerida.

Asustushierarhia oli peidetud, kuid siiski olemas. Levinud sotsiaalseks struktuuriks oli nn yhe domineeriva talu systeem, kus teatud piirkonna võimukeskus tuleb esile yksnes hauapanuste iseloomus ja mitte asustusmustris, kus kõik asustusyksused on väliselt yhetaolised yksiktalud. Oli kyll palju pealikke, kuid neile alluvad piirkonnad ja inimryhmad olid suhteliselt väikesed ning pealike võim ysna piiratud. Selged eliidimatused puuduvad, kuid kõiki kivikalmetesse maetuid võib teatud reservatsiooniga käsitleda kui eliidi esindajaid, sest suurt osa yhiskonnast kivikalmetesse ei maetud. Seega oli eliit kyll arvukas, aga ilma tippudeta. Olukord muutus I aastatuhande teisel poolel, kui Eestiski kujunesid linnusasulad ning mõningaid inimesi hakati matma teistest esilekerkivamate hauapanustega. Samaaegse Leeduga võrreldes jäi sallitav võimudistants siiski märksa väiksemaks.

Muinasaja lõpuks suurenes sotsiaalne hierarhia ja aktsepteeritav võimudistants veelgi. Kujunesid välja linnusepiirkonnad. Need koosnesid ryhmast muinasvakustest, mis pidasid ylal linnust ja linnuserahvast. Samas on võimalik, et suuremad linnused ja nende piirkonnad, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis, olid jagatud mitme yliku vahel, mis osutab sellele, et võimudistants polnud sugugi saavutanud oma võimalikku lage. Viimast kinnitab eriti jõuliselt ka teiste eliidiperede taustal selgelt esilekerkivate vyrstimatuste puudumine.

Mees ja naine muistses Eestis ja Leedus

Teine tollaste yldiselt mehekesksete yhiskondade oluline kultuuritunnus on olnud suhtumine „teise sugupoolde”, s.o naistesse. Meeste-naiste soorollide jaotuses ulatub käitumisspekter feminiinsest maskuliinseni. Maskuliinses kultuuris on soorollid jaotatud ebavõrdselt, rõhk on mehe rolli tähtsustamisel, saavutustel ja võitlusel; feminiinses kultuuris jagunevad soorollid võrdsemalt, mehed ja naised kannavad samasuguseid riideid, neil on samad õigused ja kohustused.

Feminiinsus ehk soorollide võrdne jagunemine ja neisse võrdne suhtumine peaks arheoloogilise ainese puhul tulema kõne alla siis, kui puuduvad märgatavad erinevused meeste-naiste-laste matmisel. See tähendab, et neid maetakse samal viisil ja enam-vähem yhesuguste panustega, mille hulgas domineerivad ehted ning väiksemad töö- ja tarbe-esemed. Erinevate, meestele ja naistele iseloomulike panustekomplektide esinemine kalmetes annab tunnistust maskuliinsemast yhiskonnast, eriti kõnelevad sellest muidugi relvad ja suuremad tööriistad kalmetes ning linnuste rajamine ja röövretklus. Linnuste olemasolu viitab rivaalitsevatele pealikele/kogukondadele, mis on väga maskuliinne käitumine. Teisalt kõneleb linnuste puudumine või nende pelgupaiklik iseloom feminiinsete väärtushinnangutega kultuurist, kus sõdimisele ja rivaalitsemisele ei pandud rõhku.

Soorollide osas on eesti kultuur olnud läbi aegade tunduvalt feminiinsem kui äärmiselt maskuliinne leedu kultuur. Kuni I aastatuhande keskpaigani pKr iseloomustab Eestit meeste ja naiste yhesugune kohtlemine matmisel, neid maetakse yhesuguste panustega; relvad ja suuremad tööriistad on haruldased, samuti on väga vähe linnuseid ja need pole kuigivõrd kindlustatud. Pärast seda hakkavad maskuliinsed jooned kultuurilises käitumises aga suurenema: samm-sammult joonistuvad välja teatud erinevused meeste ja naiste hauapanustes, kalmetesse on pandud relvi, rajati linnuseid. Muinasaja lõpul suurenesid maskuliinsed jooned veelgi: ilmusid hästi kindlustatud linnused, „eesti viikingid” võtsid järjekindlalt matti teistelt Läänemere randadelt, meeste-naiste hauapanused muutusid yha erinevamaks, kalmetes esineb rohkem relvi ja suuremaid tööriistu. Samal ajal maeti mehi-naisi endiselt yhtmoodi, meestel sisuliselt puudusid omad ehtetyybid (v.a mõned sõlevormid) ja kohati isegi relvad ning naised näivad olevat säilitanud oma kõrge sotsiaalse positsiooni yhiskonnas.

Leedu kultuuris ilmnesid võrdlemisi tugevad maskuliinsed jooned kõigepealt kindlustatud asulate rohkuses I aastatuhandel eKr. Kultuur muutus veelgi tugevamalt maskuliinseks alates 3.–4. sajandist: järjest rohkem rajati linnuseid, selgelt hakkasid eristuma meeste ja naiste hauapanused, kusjuures meestel olid sagedaseks panuseks relvad. Mõnes kohas hakkas juba esinema meeste ja naiste vastassuunalist matmist.

Lausa äärmuslikult maskuliinseid jooni omandas leedu kultuur aga I aastatuhande teisel poolel ning muinasaja lõpul. Seda tunnistavad meeste ja naiste erisuunalised matused ja erinevad hauapanused (sh ainult meestele iseloomulikud ehted), ratsanike matused koos hobustega, hobuste eraldimatused. Linnuste rohkus ja matmisviiside iseloom kõneleb rivaalitsevateks kogukondadeks jagunenud yhiskonnast, kus peavooluks oli kujunenud sõjameheideoloogia.

Erinevad siiamaani

Kokkuvõtteks on oluline märkida, et eesti ja leedu kultuur on siin käsitletud aspektides olnud läbi aja täiesti erinev, kuigi materiaalses kultuuris võib kohata palju sarnaseid ja kattuvaid jooni. Eeldatavasti kajastuvad seesugused erinevused ka religioonis, folkloorses pärandis, keelekasutuses (millest ikkagi kõneleb grammatilise soo puudumine eesti keeles? perekonnanimede traditsioon leedu keeles?) jm. Leedu kultuur on kõigil aegadel sallinud märksa suuremat võimudistantsi kui eesti oma. See on olnud läbi aegade äärmiselt maskuliinne ka soorollidesse suhtumiselt.

Võib-olla pole liiast oletada, et need kultuurilise käitumise eripärad – koos paljude teistega, mida siinkohal pole võimalik lähemalt käsitleda – viisid lõppkokkuvõttes selleni, et Leedus suudeti 13. saj algul rajada riik. Kuigi ka eesti kultuuris suurenes muinasaja lõpuks nii võimuhierarhia sallivus kui ka maskuliinsus, jäid need omadused siiski Leeduga võrreldes tunduvalt tagasihoidlikumaks. Eesti kultuuri väärtused on olnud suhteliselt feminiinsemad.

Kui pikki aastakymneid on meie arheoloogia- ja ajalookirjanduses väidetud, et Eesti oli muinasaja lõpul oma arengus lõunapoolsetest naabritest sotsiaalses ja majanduslikus arengus maha jäänud, siis nyyd on ilmne, et asi oli pigem kultuuriliste väärtuste erinevas hindamises. Ja erinevaks on eesti ja leedu rahva kultuuriline käitumine jäänud tänapäevani.

Artikkel on valminud kultuuriteooria tippkeskuse I sygiskonverentsil 21.11.2008 peetud ettekande põhjal.

Valter Lang on Tartu ylikooli arheoloogiaprofessor.

 

Eesti Päevaleht