NÄHTAMATUD RAHVAD: Andres Heinapuu arutles ajalehes KesKus, kas tõesti on kõige halvemas seisus soomeugri keel popiks saamas ja mingilgi moel ellu ärkamas?
Kui ma 1974. aastal koos soome-ugri keeleteadlase akadeemik Paul Aristega Ingerimaal vadjalaste juures käisin, siis teadsin, et vadja keelt oskab veel veidi yle paarikymne vanainimese. Praeguseks on Aristele tuntud vadjalastest elus vist kyll ainult Ol’o Borissov Jõgõperä (Krakolje) kylast. Siiski on vadjalasi Venemaa rahvaloenduse andmeil alles 74, keele oskajaid aga koguni kymme korda rohkem. Kõnelejate nii suur hulk on kyll kõigi asjatundjate meelest võimatu, oletatakse loendajate viga. Siiski võis 774 inimest ytelda rahvaloendajale end vadja keelt oskavat, sest enne loendust levis Peterburi boheemlaste listides yleskutse end vadjalaseks kirja panna.
Kes oleks võinud uskuda: lipp ja vapp
Olgu selle arvukusega kuidas tahes, kuid vadjalased on just 21. sajandil nähtavaks saanud. Viimase aasta jooksul on nende tuntust veelgi suurendanud asjaolu, et nad on jäänud jalgu Laugasuu sadama ehitusele. Vene etnograafid ja keeleteadlased astusid aasta alul resoluutselt välja plaani vastu ehitada Luutsa-Liivtšyla asemele sadamalinn. Luutsa-Liivtšylä kaksikkyla on yks viimane paikadest, kus veel vadja keelt elavalt kuulda võib. Vadja keele kõnelejaid elab veel Jõgõperä (Krakolje) kylas. Praeguseks lubavad ehitajad kyll kyla alles jätta ning kujundada sadamatööliste elamud vadjapärasteks, kuid see ei takista siiski sadamal vadja rahvast alla neelamast.
Ent vadjalased kogusid kuulsust juba enne sadama-skandaali. Tõsi, kurbagi kuulsust, kuigi mitte ainult. 1997. aastal asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luutsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles ning 2006. aastal pärast taastamist uuesti. Loodetavasti taastatakse muuseum teistki korda.
Vaevalt oleks Paul Ariste võinud unistadagi, et 21. sajandil hakatakse Jõgõperä (Krakolje) koolis esmakordselt vadja keelt õpetama, et vadjakeelne laul osaleb yleeuroopalisel lauluvõistlusel, et vadja keele kirjapanemisel võistlevad kaks (või koguni kolm) kirjaviisi või et vadjalastel on oma lipp ja vapp. Tõsi kyll, 2006. aastal Östersundis “vähemuskeelte Eurovisioonil” Liet-Lavlut esitas vadja laulu Eesti ansambel Raud-Ants ning Jõgõperä koolis on vadja keelt õpetanud muidu Peterburis etnograafiamuuseumis töötav Mehmet Muslimov, kelle esivanemate seas on igasugu rahvaste esindajaid, kuid mitte vadjalasi. Siiski – kui vana Vadjamaa lääneosa Vaipoole vadjalaste järeltulijad poleks oma vadjalusest huvitatud, ei oleks praegune taassynd võimalik.
Vadja-entusiastid
Kohapeal on aktiivne Jefimovite perekond. Sellesama Tatjana Jefimova algatusel korraldati 2000. aasta peetripäeval Luutsa kyla 500. aastapäeva pidu, mis edaspidi muutus iga-aastaseks kyla päevaks, vadjalaste kõige tähtsamaks kokkutulekuks.
2003. aasta kyla päeval toodi esmakordselt välja vadja lipp, esitleti vappi ja lauldi hymni.
Kultuurielu aitavad elavdada ka Peterburi folkansambel Bestiarium ja selle ymber koondunud vadja-entusiastid (vadja juurtega kunstnik ja torupillimängija Katja Kuznetsova, ent ka Mehmet Muslimov, tänavamuusikust keeleteadlane Nikolai Kirsanov jt). Möödunud aastal valmis ansamblil plaat “Vađđa”.
Eesti-poolseteks abimeesteks on olnud Tartu vadja-uurijad, kes Tartu Ylikooli dotsendi Heinike Heinsoo juhtimisel ekspeditsioonidel käivad. Eelmainitud Katja Kuznetsoval on ka tihedad sidemed Ariste pikaajalise ekspeditsioonikaaslase Enn Ernitsaga, kellelt ta vadja keelt on õppinud. Tartu folkloristid Ergo Västrik, Taisto Raudalainen ja Madis Arukask on teinud vadjalastest kaks filmi. Lasteansamblile “Linnud” õpetas ansambel Väike Hellero 2004. aastal vadja laule (neidsamu, mida vana Hellero liikmed kunagi Vadjamaal õppimas käisid, nii et võib kõnelda elavast rahvatraditsioonist).
Keele ja kultuuri taastamisest
On soetatud ka kirjavara. 2004. aastal ilmus Muslimovi ja Kuznetsova koostatud 40-lehekyljeline raamat “Vađđa kaazgõt” (Vadja muinasjutud, enamikus Paul Ariste kogutud). Lisaks Muslimovi käsikirjalisele õpikule koostas Vitali Tšernjavski 2007. aastal raamatu “Vaďďa tšeeli (Izeõpõttaja)”, mida saab internetist.
Kui varem on vadja rahvusliikumine toiminud omaalgatuslikult, siis viimasel ajal on hakatud vadja asja vastu huvi tundma ka riiklikul tasandil. Sõktõvkaris töötav Venemaa soome-ugri keskus on näiteks lylitanud järgmise aasta tegevuskavva vadja aabitsa väljaandmise, peetakse plaani luua vadja ja isuri kultuurikeskus. Äsja tuli Venemaalt teade, et vadjalased on arvatud väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja.
Kui akadeemik Paul Ariste 40-ndate aastate lõpus liivlased oma õpilaste hoolde jättis ja vadjalastele pyhendus, siis oli ta eesmärgiks päästa nii palju vadja keelt ja kultuuri kui võimalik. Usun, et ka selleks, et tulevikus oleks võimalik keelt ja kultuuri taastada.
Säde vadjalaste ja Ariste õpilaste vahel
Yks esimesi Ariste artikleid, mida ma kooliajal lugesin, oli “Korni keele velmamisest” Keeles ja Kirjanduses. Seal ta kirjutas, kuidas Cornwallis ehk Kernow’s on hakatud taas kõnelema sajand tagasi surnud keelt. Kuid vadja keel ja kultuur hakkasid end taastama juba enne surma. Kas sellest kasvab midagi suuremat kui friikide hobi, näitab aeg. Praegu paistab vadja keel ja kultuur väljapoole kyllap ilusama ja elusamana, kui ta tegelikult on, kuid asi seegi. Fatamorgaana võib ju tõeks saada, kui hästi uskuda.
Kuid seda tuleb meeles pidada, et ilma Ariste tööta ei oleks vadja keel kunagi Petteri (Peterburi) noorte hulgas popiks saanud ega vadja vanem põlvkond teadlikuks sellest, et nende keel ja kultuur on väärtuslik. Praeguse fatamorgaana tekitajaks on säde oma kultuuri väärtust tajuvate vadjalaste ja Ariste õpilaste või õpilaste õpilaste vahel.
* * *
Vadjalaste arv 1848–2002
Aasta Allikas Arv
1848 Peter von Köppen 5148
XIX saj lõpp Eemil Nestor Setälä 1500-3000
1915 Lauri Kettunen 1000
1926 Rahvaloendus 705
1930 Vene TA ekspeditsioonide andmed 500
1942 Gustav Ränk 400-500
1943 Julius Mägiste ~ 500
1948 Paul Ariste 100
1957 Paul Ariste 25
1995 Heinike Heinsoo ~ 60
2002 Venemaa rahvaloendus 74
* * *
Vadja-teemalisi võrgulehti:
Vadja aken:
http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/index.html
Vene keeles:
VAĐĐAMAA - ВОДСКАЯ ЗЕМЛЯ (Bestiariumi seltskond)
http://www.vadjamaa.narod.ru/
Sisaldab ka Mehmet Muslimovi virtuaalset vadja keele õpikut. Kylalisraamat toimib.
Ингерманландия: водь и ижора (Tatjana Jefimova ja Vadja Kultuuriselts)
http://www.vatland.ru/
Artikleid ja uudiseid, virtuaalne vadja muuseum
Водь. Водский язык и культура. Информационный портал
http://vod.org.ua/
Väga informatiivne. Lehelt saab kopeerida (pdf-ina) Vitali Tšernjavski raamatut “Vaďďa tšeeli (Izeõpõttaja)” (vene keele baasil, vadja-vene ja vene-vadja sõnastikuga, ligi 2000 sõna).
Inglise keeles:
Virtual Votia (Ferenc Válóczy)
http://www.geocities.com/Vienna/3259/index.html
Vadjakeelseid tekste (ka luuletõlkeid) vene tähestikul põhinevas kirjaviisis, grammatikat, väike vadja-inglise sõnastik