[text]
Täna on

Vahel kipume kahtlema, kas kõik, mis kirja pandud, on ikka ajalooline tõde ning teinekord võivad väärinformatsiooni sisaldada isegi järeletehtud vanad yrikud ja muud dokumendid, kirjutas Meie Maas Tõnu Anger.

Kuid yks vanaaegne kaart, mis on koostatud omaaja tipptasemel spetsialistide poolt, peaks kyll olema tõepärane ja näitama tolleaja tegelikku olukorda vähemalt looduses. Meie esivanemad olid ju looduslapsed ja loodusnähtustega võideldes saigi alguse kogu inimtegevus, mis määrab ajalugu nii nagu see oli ja on.

Taasiseseisvunud Eesti algusaastatel pakuti raamatupoes myya yhte saksakeelset Saaremaa kaarti ysnagi soodsa hinnaga. Nyyd tagantjärele võib kinnitada, et ostsin siis väga väärtusliku Mellini kaardi, mis on koostatud rohkem kui kaks sajandit tagasi. Sellel ajavahemikul on toimunud meie looduses, rääkimata inimeste elust-olust rohkesti muutusi, kuid ometi on midagi ka säilinud. Kahjuks on suured sõjad ja katkud katkikäristanud põlvkondadevahelised mälestustelõngad ning nii peidab maapõu , mida on tallatud inimjalgade poolt siin juba mitu tuhat aastat, suuri saladusi. Nende täpset asukohta teadsid kord vaid need, kes nyyd nende aarete otsas ise ammu mullaks saanud.

Inimesed elasid metsa sees

Mets on teadagi talupoja kasukas ja meie kauged esivanemad teadsid seda hästi. Kaardilt näeme, et Lääne-Saaremaa rannikualad olid kõik lagedad ning suuremad metsamassiivid laiusid Saaremaa keskkõrgendikul Viidu mäelt lõuna poole. Hirmuste kylas oli kiviajal Naakamäe asulakoht, kus oli kõrgele järjele arenenud nahatööstus. Taani ajaloolane Soren Sorenson, kes on kirjutanud paksu raamatu “Läänemere saared” kinnitab, et kunagi valmistati seal hylgenahast kasukaid, mis jõudsid isegi Rooma riiki välja. Kui ilmad läksid liiga palavaks, siis ei kandnudki õuedaamid midagi muud peale kasukate. Kahju vaid, et väikene tahvel maantee ääres hakkab otsa lõppema ja siis ei tea enam keegi, kus kord sellised töökad ja ettevõtlikud muistsed saarlased elasid.

Selline saatus ongi tabanud suurt Nõmme kyla, mille olemasolu ei mäleta enam keegi. See metsakyla asus omaaegse Sõrve-Paadla linnatee ääres, praeguse Tatterselja metsavahitalu ymbruses. Kyla põletati täielikult maha Põhjasõja ajal ja Robert Kreem kirjutab oma mälestuste raamatus, et põldude sahkamisel tuli vahel söestunud palgijuppe mulla seest välja. Uskuge või mitte, kuid omal ajal olid nii Naakamäe kui Nõmme rannakylad ja yks pisike lahesopp ulatus ysna kylapiirini välja. Näiteks võrreldes kiviajaga on maapind tänaseks kerkinud yle 15 meetri yle merepinna. Paraku Naakamäe ja Nõmme kyla Mellini kaardil ei ole, kuna neid polnud 18. sajandi keskel lihtsalt enam olemas. Kyll aga on sinna märgitud Tõllus grab. Mõned ajaloolised kinnitavad, Suurt Tõllu polnud kunagi olemas, kuid huvitav siis, keda sinna hauda maeti?

See salapärane Sutru

Seda peaaegu inimtyhja maa-ala, mis piirneb tänapäeval Viidu, Koki, Koimla ja Hirmuste kylaga, nimetatakse Sutru metsaks. Sutru on vana Saaremaa murdesõna, mis tähendab randa uhutud merejäätmeid nagu pilliroo, kõrkjate või muu praht ja sodi.


Kui aaker aitab enamasti yleskorjata, siis sutru või sutroga pole midagi peale hakata.

Aga just siin suures Sutru metsas toimusid juba viikingite ajal vihased võitlused ja rasked lahingud, kuid veel ägedami sõditi siin Taani ja Rootsi ajal. Sageli said taanlased ja rootslased omavahel kokku Hirmuste mäel ja vana legend pajatab, et kord põgenemisel peitnud taanlased oma röövitud kulla kusagile mäejalamile. Vanad märgid, mis seda kohta näitavad, peaksid praegugi looduses alles olema. Seal lähedal on Kullassoo, kuhu kord oli kukkunud Rootsi kuninga kullatud vokk.

Nendest veristest taplustest jutustavad meile nyyd vaid mõned säilinud kohanimed. Kyllap see Hirmuste oli nendel hämaratel aegadel tõesti hirmus koht nii omadele kui võõrastele ja nõnda on kohanimi ka kaardile trykitud. Käesla ja Kõrkkyla tagant voolab Paadla lahte Pyhajõgi, mis varem kandis Verejõe nime, sest sinna ohverdati loomi ja vahel ka inimesi, siis peamiselt sõjavange.

Sutru serval on koht, mida kutsutakse Pitkassooks ja võib vaid oletada palju seal kord inimesi kas elavalt või surnult pitkas maas ehk pikali olid. Tõllu haud asub Põlema raiesmikul ja võib arvata, et see maa oli kord täielikult maha põlenud. Mõni usub, et Haavassoo kyla nimi tuleb sellest, et seal kasvas kord palju haabu, kui tõepärasem on ehk see variant, et seal oli palju haavatuid. Kuid kõige militaristlikum on veel kohanimi Söjaja, mis asus kord päris Sutru metsa sydamikus. See on tuntud pastori Albert Roosta synnikodu. Ta elas hiljem Kanadas ja oli seal kahe koguduse õpetaja.

Iganessoo lõpus oli Ööri koppel, kus kord suur Rootsi vägi peatunud.

Taani poisid tulid Saaremaalt tydrukuid tõmbama

Kui viikingite salajased sõjakäigud ja kyllap ka kahtlased kaubareisid Saaremaa sisevetel said sageli alguse Riksu lahelt või Lõmala rannast, kust väiksemate viikinglaevadega jõuti peagi Haavassoo jõkke ja sealt edasi mööda Verejõge sõuti juba Padeli ( Paadla) lahte. Aga alguses oli veel lyhem tee Söjaja järvest mööda Joosti jõge otse Paadla lahte. Ida poole liikumiseks olid jälle kõik teed valla. Samu veeradasid võisid kasutada ka veel taanlased, kuid Rootsi ajal hakkasid meie läänepoolsed siseveed rohkem kokku kuivama.

Selle tõestisyndinud loo on mulle jutustanud endised Koki kyla elanikud Johannes Yts, Stefaniida Kuusk (Niida Lõuk) ja Herman Kärner. Olgu muld neile kerge!

Kui Kõrvelt, seal elas Sutru metsavaht, minna Haavassoo poole, jääb vasakule kolme kase väli ja seal ongi see koht, mida rahvas nimetab Laiva auguks. Rahvasuu pajatab ehk nagu siitkandi vanemad inimesed on oma esivanematelt kuulnud, jäänud sinna põhja peale kinni taani laev, mõne jutu järgi olnud neid laevu koguni kaks. Haavassoo jõe yks lisajõgesid, mida hiljem hakati nimetama Luhke ojaks, ulatus siis Naissooni, mis oli tollal merelaht. Eks seda Luhke oja mööda need taanlased oma laevaga sõitsidki. Jõgi läks korrast madalamaks ja kitsamaks ning nõnda käidi vahel kaldaid laiemaks kaevamas, et laev ikka läbi mahuks.

Nii see jõgi lõhki ehk luhki aeti ja sealt tuli ka vastav nimi, kuid peagi sai jõest oja ja lõpuks kadus hoopis. Ka nendel kaugetel aegadel jäid taanlased ikkagi madalikule kinni mis kinni, nii et enam kohe mitte kuidagi edasi ei saanud. Nõnda jäeti laev või laevad maha ja pageti ise kodumaale tagasi või vallutasid saarlased laeva ja nottisid kogu meeskonna maha.

Aastasadadega kogunes laeva peale mullakiht ja tekkis väikene kyngas, kuid siis puit mädanes ning kõik vajus kokku. Nooremad vaatasid ja imestasid, kuid oli ka teadjaid inimesi, kes asja selgeks tegid. Nõnda hakatigi seda kohta kutsuma Laiva auguks, mis see ju tegelikult ka on. Augu otsad on teravad ja pikkuseks ligi 20 meetrit. “Kui ma karjapoiss olin, siis selle koha peal rohi ei kasvanud,” kinnitas kord Johannes Yts ( Rumma Juku).

Aga kunagi oli rahvasuus levinud ka selline jutt, et selle kinnijäänud laevaga sõitnud Taani poisid, kes tulnud, nagu tollal kombeks oli, endale Saaremaalt tydrukuid tõmbama. Eks Saaremaagi poisid käisid siis tihti Põhjamaadest pruuti toomas ning kuna moes oli mitmenaisepidamine, siis võis vahel juhtuda, et tagakambris räägiti mitut erinevat keelt. Kuuldavasti hakanud saarlased taanlasi taga ajama ja põgenejad võtnud siis hädaga otse kursi mööda kitsast jõge, et kiiremini pääseda avamerele. See neile saatuslikuks saigi. Kui teised läksid kaldale otsima võimalusi, kuidas kodumaale tagasi saab, siis kolm poissi jäänud koos tydrukutega laevale ja nemad igatahes enam kunagi Taani ei jõudnud, sest neid nähti isegi veel 1930. aastatel Sutru metsas marssimas.

Pärdise Niida nägi kodumetsas vaimusid

Niida Lõuk (1908-1998) jutustas mulle kord sellise loo. “See on tõsijutt, et ma nägin ykskord vaimusid,” kinnitas Niida kohe alguses. Ta oli siis 18. aastane ja käis veel gymnaasiumis, kui yhel suveõhtul ema saatis Sutru metsa kadunud lehma otsima. Neiu läks mööda Lauma teed ja oli juba hämarik, kell võis ligineda 12-le, kui äkki hakkasid pasunad hyydma, selgelt oli kuulda vankrirataste kolinat ja sekka ka mingit võõrkeelset laulu. Ja siis oli näha kolme poissi, kõik ysna väikest kasvu, marsitaktis puude vahelt tulemas. Neil olid seljas tumepruunid vormiriided ning madrusemytsi lindid lehvisid tuules. Niida võttis oma julguse kokku ja kysis: “Kas olete lehma näinud?” Poisid aga ei pööranud yldse pead, vaid läksid otsejoones edasi.

Neiu kysis korra veel, enne kui taipas, et need on tõesti vaimud, kes millelegi ei reageeri ega vaata kõrvale. Niida hakkas hirmunult tagurpidi astuma ja siis äkki märkas põõsaste taga ka oma lehma. Nyyd surus ta tugevasti ennast vastu lehma kaela ja sedaviisi tuldi koos koju välja. Pärast värises ta veel mitu päeva ega julgenud enam kunagi yksi pimedas metsa minna.

Mellini kaardil ei ole märgitud näiteks Salme kyla, kyll aga on Koki kyla Pendi, mis asub suure jõe ääres ja isegi lipp on seal juures, mis peaks tähendama nagu oleks tegemist tähtsa sadamakohaga. Lymanda Suur Järvistust alguse saav jõgi, ei tea mis nime see tollal kandis, suundub Koovi lahte ja silma järgi vaadates on see looklev joon vähemalt Lääne-Saaremaa yks laiemaid. Oma lapsepõlvest mäletan, et naabriperes Pendi- Tõnisel kõdunes aia ääres yks vana paat. Vanaema teadis siis rääkida, et kord sai Pendilt paadiga sõita otse merele Koovi lahte.

Aga siis meenutas vanaema sedagi, et tema koolipõlves ajas kevadel vetepuhkemise ajal Lõuguti kyla tänakus jõgi yle kallaste ja siis ei saanud kaugemate perede lapsed yle jõe Nonnimetsa kooli, vaid pidid minema Gotlandi õigeusu kooli.

Pendi tuulikumäe all asub muistne kivikalme, kus puhkavad kord yleasustatud Gotlandi saarelt Saaremaale rännanud guudide maised jäänused. Aga kuna kohalikud talupojad ehitasid matusepaika tuuliku peale, siis ei olnud esivanemate vaimud selle ettevõtmisega ilmselt rahul ja tasusid ysna kurjalt kätte. Öeldakse ju et vanemate patud nuheldakse laste kaela. Pendil oli kord kaks talukohta – Pendi-Mihkli ja Pendi-Tõnise, kuid praeguseks on viimasest kohast alles vaid vana saun. Tõnise talu pärija, tulevane peremees Aleksander Nõulik tuli parajasti sauna tagant, kui kohkus äkki rohu seest lendutõusnud musta lindu ja suri silmapilkselt sydamerabandusse. Nii hakkaski jõukas Tõnise talu kiratsema, kuni kadus lõpuks hoopiski.

Inimesed kaovad, kuid nimed jäävad ja yks kohanimi võib teinekord huvilisele nii mõndagi pajatada. Kunagi pandi meie talus igale metsatukale, heinamaatykile ja põllulapile oma nimi, millel samuti yhe kodukoha pikk ajalugu jutustada. Kas sina lapselaps või lapselapselaps oled need nimed kusagile jäädvustanud?


Meie Maa