Ajalehes Põhjarannik ilmus usutlus rahvastikuministri Ida-Virumaa nõuniku Kaja Toikkaga. Avaldame usutlusest väljavõtteid, kus juttu põlisrahva asjust, maakeelest ja looduslikest pyhapaikadest.
Kysis Gerli Romanovitš:
Teie avalik tegevus sai alguse Murru paekivikarjääri rajamise vastu võitlemisest koos Lyganuse Tagakyla seltsinguga.
Kui Lyganuse kyla sai endale uue kylavanema, siis loodi Lyganuse kylaselts, milles ma kaasa löön ja mille kaudu me pyyame kohalikku kylaelu arendada. Näiteks oleme me korraldanud kylapäeva ja emakeelepäeva.
Kunagisest Lyganuse Tagakyla seltsingust valiti teid ka volikogusse, kus te pole liitunud ei yhe ega teise poolega ning olete seetõttu otsustavates kysimustes kaalukausi rollis. Kas kaks volikogu võistlevat poolt on pyydnud teid oma ridadesse meelitada?
Alguses käis päris tihe rebimine. Aga mina ja teine liige, kes kummagi poolega liitunud ei ole, otsustasime, et just nii on meil suuremad võimalused midagi saavutada, mistõttu me nende pakkumisi vastu ei võtnud.
Pakuti mitmeid asju kuni volikogu esimehe kohani välja. Aga see ei tundunud olevat ahvatlev. Kui oled noor ja roheline ning sellel alal absoluutselt asjatundmatu, siis võid teha valesid otsuseid ja lasta ennast ära kasutada. See ei ole minu moodi.
Päris alguses oli ka ähvardamisi. Näiteks ähvardati, et kui me yhe poolega ei liitu, siis karjäär, mille vastu me olime, tuleb. Aga ma olen seda tyypi, et kui mind sunnitakse, siis ma vihastan ja teen risti vastupidi. Hoolimata sellest, et ma toona järele ei andnud, karjääri siiski ei tulnud, sest neil, kes ähvardasid, oli teiste seltsingu liikmete abi vaja.
Kas olete valmis uuesti kandideerima?
Ma arvan kyll. Kui esimesel korral pidid Tagakyla seltsingu liikmed minu veenmiseks palju vaeva nägema, siis nyyd ma tahaksin jätkata sellega, mida me volikogus alustanud oleme - kyla- ja vallaelu edendamisega.
Seda, et me kylaelu edendamisel oleme edu saavutanud, näitab kas või seegi, et Lyganusel on tekkinud veel yks selts, mis tegeleb Purtse jõe arendamisega, ning kuuldavasti on peagi tekkimas ka mehi yhendav selts või klubi. Kui keegi ees teeb ja selles edu saavutab, siis tekivad ka järgmistel mõtted. See, et inimesed midagi teha tahavad, on ainult hea.
Kas oskasite seda kunagi arvata, et teist saab avaliku elu tegelane, kes on valmis vajaduse korral protestiaktsioone tegema ning lööb valla ja nyyd ka Eesti elu edendamisel käed kylge?
Kui ma ylikooli lõpetasin, siis oli mul selline soov, et tahan endast jälje maha jätta. Enne seda kui tekkisid selts ja seltsing ning ma volikogusse pääsesin, oli yks jälg juba jäetud. Mul on ilmunud raamat, mis räägib kirderannikumurdest.
Kas murdekeele uurimine ja selle eest seismine on muude kohustuste kõrval tagaplaanile jäänud?
Nurka visatud see ei ole. Tegelen sellega ikka edasi.
Murdekeel kuulub kokku pärimuskultuuri, Eesti maatõugu lehmade, lammaste ja hobuste ning looduslike pyhapaikadega. Need on meie juured ja minevik. Ja kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
Kui me oma pärandi unustame ja sellest ei hooli, siis yhel hetkel meil seda enam ei ole ning me ei saa aru, mida meile kirjandusmuuseumis näidatakse.
Me räägime integratsioonist, integreerime meid ja 50 aasta jooksul siia elama tulnuid, aga kui meil seda juuresleppi taga ei ole, siis me kaotame oma näo. Kuid selle säilitamine on minu meelest väga oluline.
Ameerika yhiskond on ennast hakanud võrdlema salatikausiga, kus on salatileht, porganditykk ja kõik see kooslus annab kokku hea asja. Aga selle saavutamiseks peab porgand jääma porgandiks, mitte muutuma majoneesiks.
Võtame kas või Eesti hiied. Seal toimub igasuguseid asju. Osa neist on muudetud põllumaaks, mõnedesse on pandud valgustus ja mälestusmärk, et just siin on hiis. Mõnda paika tahetakse ehitada maju, mõnda paika teha suusamäge. Aga me peame mõtlema, kui kaugele me peaksime hiiega minema, et see säiliks. Pärast inimese hiies käimist, mis on muide terve parasvöötme kõige vanem kaitseala, ei tohiks inimesest sinna jääda yhtegi jälge. Või kui, siis ainult and, mis sinna on jäetud.
Te olete maausku?
Jah, olen. Aga pigem on see seotud mitte usu, vaid maailmavaatega.