Vanasti tohtis seepi kulutada ainult peapesemiseks. Muu keha pidi leppima tuha ning vihaga. Igal laupäevaõhtul pesti ennast tuhalehelisega puhtaks. Vanasti olevat naised pidanud oma meeste pead puhtaks pesema. Sellest on tulnud ka ytlus poissmeeste kohta: „Tal pole ju veel peapesijat.” Ka pesu pesti ainult lehelisega, ilma seebita, kirjutas Rohelises Väravas ERMi juhtteadur Kristel Rattus.
Seebikeetmise oskus omandati Eestis arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodus keedeti seepi 19. sajandini peamiselt loomarasvast kanges lubjaga segatud tuhalehelises. 20. sajandil hakkas tuhalehelise osatähtsus pesuainena kaduma.
Seepi keedeti tavaliselt sygisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning kasutati selleks ära kõik söömiseks kõlbmatud osad: sooled, soolte ja siseelundite kyljes olev rasv, maonahad ja kamarad. Liiga lahjast kraamist ei saanud head seepi. Seebikeetmiseks tarvitati peamiselt sea- ja veiserasva, sest lambarasvast valmistati kyynlaid.
Yksnes veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi kylmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda pysiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi, kuid vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks. Tänapäeval sobib seebikeetmiseks ka poest ostetud searasv.
Eesti saartel oli laialt levinud ka hylgerasva kasutamine. Hylgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi plekid hästi välja. Ka ise surnud loomad keedeti tavaliselt ikka seebiks. Saartel on seepi valmistatud isegi kiludest.
Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Päris seep kogunes peale, seebipära ehk soop jäi alla. Jahtunud seep lõigati tykkideks ja pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta kuivama. Soobale rasva ja kuusevaiku lisades sai tõrvaseepi. Seda peeti eriti sobivaks silmapesuvahendiks, kuna olevat hoidnud kõiksuguste tõbede eest. Vajalikku vaiku käis iga keetja ise metsast kuuse kyljest korjamas. Tõrvaseebi keetmine oli siiski kunst, mida igayks ei osanud. Sellepärast kasutati soopa sageli niisama mustemate riiete ja põrandate pesemiseks.
Seebikeetmist peeti salajas, et võõras ei saaks tegu ära nõiduda.
Lehelis või lipe (libe) ehk puutuhaleotis on igivana pesemisvahend, mida on tuntud mitmel pool maailmas. Eestis tehti lehelist peamiselt kasetuhast, mõnikord ka lepa-, saare- või kadakatuhast. Vahel segati tuha hulka ka lupja. Villaste asjade vanutamiseks tehti lepalehelehelist. Lehelis sobib linaste kangaste pesemiseks, puuvillase riide muudab aga kollaseks.
Lehelise tegemiseks sõeluti kylmast tuhast välja söed ja sõmerad tykid ning kallati peale kuuma vett. Seejärel jäeti segu jahtuma ja selginema. Jahtunud lehelis kurnati läbi hõreda riide või võeti kasutusele ainult vedelik põhja settinud tuha pealt. Seebilehelis pidi olema nii kange, et sellesse asetatud toores kanamuna põhja ei vajunud. Lehelis on söövitav.
Seebikeetmine
Rasva seebistamiseks tuleb seda kanges tuhalehelises keeta. Kõigepealt muutub keedus piimjaks ja seejärel aegamööda aina paksemaks, kuni hakkab lõpuks lusika kylge kinni jääma. Puhast ja värsket rasva võib olla raske seebistada. Siis võib rasvale lisada valmisseepi.
Esialgu võib leelislahus olla lahjem. Kui seebistumisprotsess on alanud (seebilahus on muutunud piimjaks), võib lahust osade kaupa juurde valada. Liiga järsult leelist lisades võib juhtuda, et kogu rasv ei seebistu.
Seebi kypsuse proovimiseks tuleb keetu taldrikule või muule kylmale asjale tilgutada. Seep on valmis siis, kui segu on kuumalt läbipaistev ja tõmbub jahtudes vaid veidi häguseks ning hangunud tilga ymber tekib õrn valge piirjoon. Kui kuum seebilahus on hägune või ymbritseb jahtunud seebitilka hall joon, ei ole kogu rasv veel seebistunud. Kui jahtunud seebitilk kattub yleni valgete kristallidega, on keeduses liiga palju leeliselist ainet. Siis tuleb lisada rasva ja keeta kuni rasvade täieliku seebistumiseni.
Valmiskeedetud seep jäetakse patta jahtuma ja hanguma. Hangunud seebi võib lõigata tykkideks ja panna need sooja ja kuiva kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Valmisseep kõlbab tarvitada mitmeid aastaid.
Lisad
Retsept
Võtta iga naela rasva kohta liiter leelist ja panna keema. Kahe tunnilise keetmise järele lisada iga naela kohta veel ½ ltr. Leelist juure. Keeta kogu aeg segades 6-8 tundi.
Kas seep on valmis “väljasoolamiseks”?
Tilgutada kylma veega klaasi mõned tilgad. Jääb seep peale ujuma ja vesi klaasis täiesti selgeks, võib seebi välja soolata. Omandab vesi halli läike, tuleb leelist juure lisada ja veel keeta.
Väljasoolamine.
Lisada naela rasva kohta peotäis soola (mageda rasva korral) ja pisut kylma vett, segades kuni sool sulanud. Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides labida kyljest lahti, vähesoolatud seep jääb tihedasti labida kylge.
Lasta hanguda.
Et saada valgemat seepi, tuleb seep ymber keeta. Võtta 10. naela seebi kohta 5-6 ltr. vihmavett, sulatada selles seep, keeta yhtlaseks pudruks ja lasta hanguda.
Vasula, 1935
Eesti Rahva Muuseumi näitus seebi valmistamisest
„Siga seebiks. Traditsioonilised töövõtted kaasajal“ näitus on jätkuks 2003.-2004. aastal toimunud projektile „Traditsioonilised töövõtted internetis”, mille käigus riputati veebi mitmete lihtsamate tehnoloogiate kirjeldused. Eesmärgiks oli näidata, kuidas neid töid ise teha. Teemasid valides peeti silmas, et töövõte ei nõuaks erilisi eelteadmisi, et see oleks praktiline ka kaasajal ning et vajalikud materjalid oleksid tänapäevalgi kättesaadavad.
Interaktiivne näitus annab võimaluse ise proovida Eesti industrialiseerimiseelsest talupojakultuurist pärinevad töövõtteid, mõista nende lihtsust ning kasutusvõimalusi kaasaja maailmas. Näitusel soovitakse propageerida säästlikku tarbimist, looduse ja ymbritseva maailmaga arvestamist. Näituse on koostanud Kristel Rattus (ERMi juhtteadur), Liisi Jääts (ERMi teadur-kuraator) ja Ange Vosman (ERMi fotokogu arhivaar).
Vaata lisa: www.erm.ee/toovotted
Pilt: Käsitööõpetaja Kairi Orav tõstab vormist välja värsked seebitykid, Maavalla koda