[text]
Täna on

Teeme endile hea aasta ehk "lähme liugu laskemaie..."

t_liugu.gifAasta pikimad pyhad - jõulud - on seljataha jäänud ja päevad taas täis argiseid askeldusi. Praegu elab suur osa meist linnades, kuid veel saja aasta eest toimetati enamasti koduses taluringis. Meeste päevi täitsid metsa- ja veotööd, naiste aeg kulus ketramisele ja kangakudumisele, kirjutas Maalehes  Maret Tamjärv.

Kogu talvise aja tööde raskuspunkt oligi rohkem naiste kanda, sest ka linatöötlemisest lasus suur osa nende õlgadel. Kyllap just sellepärast kannavad mitmed kevadtalvised tähtpäevad naistepyhade jooni. Eks olnud ju neil yksluise töö vahele väheke hingetõmbamist vaja! Mitmed vanad pyhad aitavad nyydki veel pikka kevadeootust rõõmsama meelega täita ja pakuvad meeleolukat vaheldust kogu perele.

Paljud talvised tähtpäevad on vähetuntud, päris unustusehõlma vajumast takistab neid jätkuv äramärkimine kalendrites. Tasub meeles pidada, et talihari (17.01.) on talve poolitaja (mis oli tähtis eeskätt toidu- ja söödavarude arvestamisel) või et pudrupäev (2. veebruar) on sobiv aeg rendi- või teenistuslepingute sõlmimiseks. Naiste komme pudrupäeval ja marjapunapäeval (25.03.) punast veini või muud jooki (nn naistepuna) juua toovat tervist ja puna palgele kogu aastaks.

Liugupäev - talve ärasaatmise pyha

Yks kevadtalvine tähtpäev, mis tolmust puhtaks kloppimist kindlasti ei vaja, on liugupäev (laenunimega vastlapäev). Oma lõbusa loomu ja suisa sportliku sisu tõttu on see ka kõige umbsemad ajad edukalt yle elanud. Liugupäeval pole kindlaksmääratud kuupäeva - kindel reegel on see, et liugupäev nõuab noort kuud ja teisipäevast päeva. Seda arvestatakse munapyhast, mis on alati esimesel täiskuujärgsel pyhapäeval pärast kevadist pööripäeva. Sealt loetakse tagasi 47 päeva.

Eesti vastlaliug ja lõbusad simmanid, kuulsad sambapeod Rios ning karnevalid Lääne-Euroopa linnades on kõik omavahel olemuslikult seotud - see on talve ärasaatmise pyha, kuid samas ka enese väljaelamise viis ja pidutsemine enne suure paastu algust.

Vastlate sõna on seotud kirikukalendris märgitud paastuajaga (saksa keelest Fasten - paast), mis eelneb ylestõusmispyhadele. Samas on meil endil toredaid maakeelseid nimetusi nagu liugupäev, mis annab otseselt edasi selle tähtpäeva sisu.

Olgugi et liha kõrvaleheitmist ja paastumist nõudis kirik, kadus liha toidulaualt ka seetõttu, et selle varud said talurahval kevadtalvel lihtsalt otsa. Sygisel liha tynni soolates asetati kõige põhja seajalad, mis on põline liugupäevapäeva roog. Kui need söödud, tuli edaspidi ilma läbi ajada.

Seajala jõulud

Liugupäev ja seajalad on nii tihedalt seotud, et liugupäeva on kohati ka seajala jõuludeks nimetatud. Seajalad keedeti tavaliselt oa- või hernesupi sees, mis kuulub samuti selle tähtpäeva juurde. Peaasi et toit oli rammus ja rasvane.

Pysinud on vastlakuklite tava, nyyd on neist saanud vahukoorega täidetud maius. Seajala kontidest tehti lastele vurre.

Kontidega oli võimalik ka tulevikku ennustada. Pärast sööki asetati yhesugused seajalakondid põrandale ritta, andes igale kondile tydruku nime. Kellenimelise kondi koer tuppa tulles kõigepealt ära viis, see sai kõige enne mehele.

Liug ennustas lina kasvu

Kõige iseloomulikum liugupäeva komme on sõit ja liulaskmine. Kui linlased uhkete saanidega niisama lusti kihutasid, usuti maal kaua tõemeeli, et mida pikem sõit ehk liug, seda pikem kasvab uuel aastal lina. Seejuures mitte ei ennustatud linasaaki, vaid pyyti ise otseselt linakasvu mõjutada. Et asi kindlam oleks, panid Lõuna-Eesti perenaised kotikese linaseemnetega istumise alla. Kus mäed ja kynkad puudusid, sobis ka jalaliug. Mõnel pool kylmutati jõe- või järvejäässe varakult post, et liugupäeval saaks jääkarusselli teha.

Tänapäeval on liug peamiselt laste lõbu, kuid vanasti oli ylioluline, et just naised ja eriti pereemad liugu laseksid. Et liugupäev oli naistepyha, olid peaaegu kõik naistetööd (ketramine, kudumine, õmblemine) keelatud. Õhtul pärast liulaskmist läksid naised koos kõrtsi "lina juuri kastma". Liugupäeva juurde kuulus ka taialine juuste kammimine ja lõikamine - siis kasvanud juuksed pikad ja tihedad.

Ega mehedki liugupäeval suurt töötegemist ette võtnud. Tehti ainult selliseid asju, millest edaspidi kasu loodeti. Kõige tähtsam oli sõnnikuvedu, mis pidi kaitsma kapsausside eest ja tagama hea viljakasvu. Põllule viidi kas kolm hunnikut, kolm koormat või vaid kolm hangutäit. Peaasi et kolm.

Lääne-Eestis tehti vanadest kaltsudest kuju - Kada või Metsik -, mille ringivedamine liugupäeval tähendas talve ja kõige halva ärasaatmist ning andis head saagiõnne. Hiljem taandus omaaegne nõidus lõbusateks mängudeks ja tembutamiseks. Kogu liugupäevast rõõmu ja möllu jagasid yhtviisi nii vanad kui noored.

Ikka meie majanduseduks

Rahvasuu ytleb: "Kui vastlapääval livveldas (s.o liugu lastakse) ja rõõmus oldas, saap hää ja rõõmuline ajastaig sandile kui saksale". Seepärast mingem liugupäeval kelgumäele. Ka Eesti Vabaõhumuuseum kutsub kõiki liugu laskma ja hobusega sõitu tegema. Saab liugupäeva mänge mängida, vurri valmistada ja jääkarussellil kihutada, Kolu kõrts pakub liugupäeva toitu.

Et sel aastal langeb liugupäev 24. radokuule, tähistatab Vabaõhumuuseum yhtlasi vabariigi aastapäeva skautide paraadi ja muude etteastetega. Päeva lõpetab lõbus pidu koos Leigaritega. Kyllap saab niimoodi yheskoos liugupäeva pidades ka selle aasta majandusedu ja hea käekäik kindlustatud!

Pilt: Liugupäev Vabaõhumuuseumis, Maavalla koda


Maaleht