Ristipuiõ-uurja Kõivupuu Marju näüdäs’ suurõtiimuusõumin umma vahtsõt raamatut «Hinged puhkavad puudes»
 |
 |
Minevä puulpäävä peeti Varbusõl suurõtiimuusõumin Põlva maakunna perändkultuuripäivä «Meie maa, meie tee». Sääl kõnõl’ ristipuiõ-uurja Kõivupuu Marju mi edevanõmbidõ kombist ja näüdäs’ ka umma vahtsõt raamatut «Hinged puhkavad puudes», kirotas Uma Lehes Peedosaarõ Kaisa.
Kõivupuu kokko säet raamat kõnõlõs ristipuiõga köüdetüist matussõkombist ja uskmiisist, paigust, kon ristipuid ja -mõtsakõisi om, ristipuiõ tähtsüsest, olõmusõst ja saatusõst. Kirän om ka juttõ, midä inemise omma ristipuiõst kõnõlnu.
Raamadu tegemises sai Kõivupuu Marju härgütüst 2005. aasta lehekuun tulnu telefonikõnnõst, ku Põlvast helistedi ja üteldi, et Rosma Sulõndu ristipuid tahetas tii peräst maaha võtta. Pall’o Rosma ristipuu löüdsevägi tuukõrd tii laembas tegemise käügin uma otsa.
Kõivupuu teedä omma inemise ristipuiõs võtnu pia kõiki puid: lehist, kõivu, nulgu, kuust. «Kõgõ hariligumba omma iks pedäjäkoorõ sisse lõigudu risti,» jutust’ Marju.
«Ristipuu olõ-i koolnu risti peräst, a omma uma elo lõpu löüdnü inemise käe läbi vai sis loomuligul tiil,» selet’ tä üte inemise küsümüse pääle, kas ristilõikaminõ puulõ vika ei tii.
Folklorist Kõivupuu Marju om peri Mehkamaalt: «Parhilla olõ ma Tal’nalõ vällä üüritü, a ku mu tüü saa sääl tettü, sis ma tulõ siiä tagasi,» lubasi Marju, kiä om Tal’na ülikooli oppõjõud.
Perändkultuuripääväl kõnõl’ tä päält uma raamadu ka tsipakõnõ umast elost ja latsõpõlvõst.
Midä aig edesi, tuud lõbusambas lätsi jutu. «Sõidi ma kunagi siinmail üte ammõtniguga ja näimi üten talun viltuvaonut peldikut.
Ammõtnik lei kässi kokku ja ütel’, et: «oi kui romantiline!». Ma kõrvalt mõtli, et om iks laisk perremiis, ei viisi esiki vahtsõt peldikut hinele ehitä! Seo näütäs, et ammõtnik olõ-i ilmangi nännü, et seo peldik võissi olla ka sirgõ,» käändse Marju jutt lõpus ristipuiõst peris kavvõdalõ.