Rahvusvaheline ja usaldusväärne Gallupi uuring tõestas taas, et eestlased ei hooli religioonist ja kuuluvad maailma kõige mittekristlikumate rahvaste hulka. Eestit katoliiklastest ristisõdijate eest kaitsnud Lembitul ja sajandeid kristlikku genotsiidi ja inimsusevastaseid kuritegusid kannatanud maarahva põlvkondadel on põhjust oma järeltulijate yle uhke olla.
2006-2008. a toimunud ja 143 riiki hõlmanud kysitluse tulemusel osutus Eesti maailma kõige mittereligioossemaks maaks. Kysitletud eestimaalastest 14 % vastas jaatavalt kysimusele, kas religioon on tema igapäevaelus oluline. Pingereas järgnevad Rootsi (17 %), Taani (18 %), Norra (20 %) ja Tšehhi (21 %).
Oma ilmalikkuse poolest on Eesti sarnane veel selliste arenenud maadega nagu: Prantsusmaa (25%) ja Jaapan (25%).
Toimunud kysitluse paikapidavust kinnitab 2005. a Euroopa Komisjoni tellitud uuring, mille kohaselt kõigest 16 % eestimaalstest uskus Jumala olemasolu.
Gallupi tulemuste põhjal võib väita, et Eesti valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu vahel 2002. a sõlmitud leppe alusel toimuv riigi ristiusustamine teenib vaid kitsa kildkonna ideoloogilisi ja majanduslikke huve.
Sygavalt on eksinud need riigikristluse eestkõnelejad, kes õigustavad riigi tasandil toimuvat kristlikku misjonit Eesti Euroopasse kuulumisega. Gallup näitab, et Eesti mittekristlikkus on Põhjala kultuuriruumi nähtus. Me kuulume oma mõtteviisi poolest kokku Rootsi, Taani ja Norraga.
Mittekristlik Eesti hämmastas maailma oma vägivallatu taasiseseisvumisega. Kuid kriitikud on võrrelnud lyhikese taasiseseisvuse aja jooksul toimunud kristliku vähemuse ulatuslikku imbumist riigistruktuuridesse hiiliva riigipöörde ja maffialaadse võimuhaaramisega. Uuringutes kinnitust leidnud eestlaste mittekristlikkus tõstatab taas teravalt mitmeid riigipoliitilisi ja sisemist julgeolekut puudutavaid kysimusi.
Kui vaid väike osa eestlastest usub Jumalat ja peab religiooni tähtsaks, siis kuidas on võimalik, et riik on palganud selle marginaalse grupi vaimulikud vanglatesse, sõjaväkke ja politseisse misjonitööd tegema ja kavatseb palgata riigipastorid ka raudteejaamadesse, haiglatesse ja lennujaamadesse? Kuidas on võimalik, et riik rahastab igal aastal pea kümne miljoni krooniga Eesti Kirikute Nõukogu, kes oma põhikirja kohaselt teeb kristlikku misjonitööd? Kuidas on võimalik, et meie üldhariduskoolides on muudetud poolkohustuslikuks religiooniõpetus, mis annab tööd selle vähemuse usukoolide kasvandikele? Kuidas on võimalik, et teatud riigitegelased, maavanemad, omavalitsus- ja koolijuhid korraldavad ametlikel syndmustel kristlikke usuriitusi ja välistavad yhtlasi usulistel põhjustel paljude kodanike osavõtu riiklikest ja avalikest syndmustest? Sarnaseid ylekohtule, riigi raha raiskamisele ja põhiseaduse rikkumisele viitavaid kysimusi on veel ja veel.
Oluline on tähele panna, et mõlema kysitluse tulemused näitavad mitte yksnes eestlaste, aga kõigi eestimaalaste meelsust. Kuna venelased on eestlastest tunduvalt kristlikumad ja seega ka religioossemad, on eestlaste religioossus tunduvalt madalam kui 14%.
Teine oluline tõsiasi on, et eestlased seostavad religiooni ja ka usku eeskätt kristlusega. Seetõttu näitab Gallupi tulemus eelkõige eestlaste suhtumist kristlusesse. Ajaloolist ja igapäevast maausku, mille tavad, uskumused ja hoiakud on eesti kultuuri lahutamatu osa, ei oska eestlased usu või religiooniga kui millegi võõramaise ja vägivaldsega seostada.
2005. a avaliku arvamuse kysitluse kohaselt ei uskunud koguni 54 % vastanuist Jumalat, kuid uskus vaime või yleloomulikke jõude. 2002. a Riigikogu tellitud avaliku arvamuse uuringu kohaselt pidasid 11 % vastanuist endale kõige sydamelähedasemaks taara- või maausku.
Eesti ajaloolise maausu järgijaid yhendav Maavalla koda on kutsunud yles nii riigivõime kui usuyhendusi järgima ilmaliku riigi põhimõtteid. Yhelgi riiklike või omavalitsusasutuste korraldatud syndmusel ei või toimuda usuriitusi. Ykski riigi- või omavalitsusametnik ei või töö ajal või ametisikuna osaleda usuriitustel. Põhiseaduslik õigus järgida yksi või koos teistega oma usulisi veendumusi rakendub yksnes siis, kui riik ei sekku mingil moel usuasjadesse.
Riigi erapooletu suhe uskudesse kajastuks muuseas vahetult eelarveliste vahendite õiglases kasutamises ja parandaks seeläbi eesti põliselma seisukorda.
Näiteks sõlmis valitsus 2008. a detsembris lepingu, millega kohustus maksma Peterburi linnas asuva Jaani kiriku remondiks 115 miljonit krooni. Samal ajal on jäetud sisuliselt rahastamata riiklik arengukava, mis on mõeldud Eesti kõikide iidsete looduslike pyhapaikade erakorralisteks päästetöödeks. 2009. a vaja mineva 4,5 miljoni krooni asemel on lubatud 0,28 - 0,46 miljonit krooni. Puuduva rahastuse tõttu võib lähemal aastakymnel hävida kuni sadu Eesti rahvuskultuurile ja identiteedile yliolulisi ja Euroopa ulatuses haruldasi looduslikke pyhapaiku.
Pilt: Eestlane ei armasta religiooni, kuid hoiab visalt kinni oma esiisade kommetest.