Minevä neläpäävä arotõdi Võro instituudin joba tõist kõrda võro keele ja kultuuri asjo.

Teema oll’ seokõrd «Määne om «õigõ» võro kiil?». Arotust juhtõ Silla Sixten.

Jutus tulli sändse murrõ, et mille mõni inemine mõist häste võro kiilt kõnõlda, a näütüses Uma Lehe lugõminõ om täl väega rassõ. Vai et vanaimä ütles tõistmuudu, ku lehen kirotõt om.

Keeleuurja Saarõ Evar ja Jüvä Sullõv seledi tuu pääle, et vana Võromaa sais kuun katsast kihlkunnast ja egän kandin kõnõldaski esimuudu. Eesti keele sõna praegu kotsilõ om võro keelen kogoni 14 sõnna: parhilla, põra, prõlla, põrõhõlla jne.

Tull’ ka küsümüs, et ku inemine näütüses Umalõ Lehele kirätükü saat, kas toimõndaja nakkasõ sis tuud kõrraga keskmidse ütidse võro keele perrä ümbre tegemä, mille keeleinemise omma katsa kihlkunna ütitside juuni perrä kokko lepnü.

Tuu olõ-i siski niimuudu: ku kirotaja om peri Vahtsõliinast vai Kasaritsast, sis või tä rahumeeli kirota: «kotoh» vai «mõtsah», Urvastõ inemine jäl et «kotun» vai «mõtsan» ja lehen saiski täpsele niimuudu. Umaette hädä tulõ sis, ku inemine om võro keele sõna är unõhtanu ja kirotas näütüses «ämblik». Sis tulõ inemisele kõlista ja perrä küssü, kas timä kodokülän üteldäs tuu eläjäkese kotsilõ «härm», «härmävitäi» vai viil kuigi tõistmuudu.

Hää Uma Lehe lugõja, kirotagõ meile iks niimuudu, kuis ti kandin kõnõldas! Tuu hoit alalõ egä vana Võromaa nuka keele illo ja põnnõv om lukõ kah, kuis üten vai tõsõn nukan määndsegi as’a kotsilõ üteldäs.

Harju Ülle, päätoimõndaja

Uma Leht