[text]
Täna on

t_liivihobumatus.gifAjaloolisel liivlaste maal, praeguses Kesk-Lätis Ogre rajoonis ylemöödunud suvel toimunud väljakaevamised tõestasid, et hobune pole mitte ainult inimese kaaslane eluteel, vaid ka tähtis saatja hauataguses riigis, vahendas Oma Hobu Läti hobuajakirja Zirgu Pasts.

Ajaloolaste ja arheoloogide hulgas pole saladuseks, et hobust austati kõigis indoeuroopa päritolu hõimudes ning see seostub omakorda päikese austamisega. Ka Lätis on leitud muinasteaduslike uuringute käigus palju hobusekujutisega esemeid - ehtenõelu, ripatseid ning samuti hobuste hambaid, pea- ja lõualuid.

Liivlased matsid oma lahkunud kääbastesse. See tähendab, et pärast surnu kirstu asetamist ja madalasse hauda matmist kuhjati talle peale umbes kahe meetri kõrgune ja 3-9-meetrise läbimõõduga kyngas.

Anniks toodud loomade jäänuste leiud liivlaste matusekohtades pole mingi haruldus. Tavaliselt on inimesega teise ilma kaasa antud koer. Ogresgalsi enam kui 50 haua hulgas yhest leiti aga koos naisega maetud varss. Hobune on maetud tahapoole painutatud peaga, nii et ta vaatab naise poole. Matusekoht pärineb 12. sajandist.

Läti ajalooinstituudi uurija Roberts Spirģisega selgitas, et hobune on naisele kaasa antud teejuhiks hauataguses riigis. Ning lisas, et selline matus, mille puhul on hobuse pea painutatud naise poole, kellele ta hauda kaasa anti, on ainulaadne kogu Euroopas. Seni nii Leedus kui ka põhjamaades leitud hobuse ja inimese kalmud on ratsanikest sõjameeste hauad.

Läti uurijatele pakub liivi naise matmine koos hobusega palju peamurdmist. See, et läänemeresoome naised olid juba muinasajal meestega yhiskondlikult seisundilt võrdsed, ei mahu indoeuroopa keelte kõnelejatele senini pähe.

Eestis taludes kesti matuseks looma veristamise tava yleyldiselt välja kaasajani. On ka usutud, et hingedeajal naaseb inimese hing omaste juurde matustel saadud hingelooma võu -linnu seljas sõites.

Pilt: Liivi naise ja talle teise ilma kaasa antud varsa matusekoht pärineb 12. sajandist. Zirgu Pasts

Allikas: Maaleht