Hylgekyttimine keelati omal ajal selle tõttu, et mõlema hylgeliigi asurkondade seisund oli õige kehvake. Vahepealsel ajal on neist yhe, nimelt viigri olukord läinud veel halvemaks, samas hallhylge oma on mõnevõrra paranenud.
Nii ongi loomulik, et viigri puhul tuleb tema kaitsestaatust kindlasti tõsta, aga „halli“ puhul võib hakata mõtlema tema staatuse mõningasele allapoole sättimisele. Näiteks nii, et viiger saab esimese ja hallhyljes kolmanda kaitsekategooria, praegu on mõlemad teises. Ja siis võiks kaaluda piiratud hallhyljeste jahi lubamist Kihnus, kus traditsioon on veel teatud määral elus ja seda looma mõistetakse ka syya, vähemalt nii teavad teadjamad väita.
Mujal läänerannikul, kus hylgesöömise traditsioon näikse katkenud olevat, tahetakse hylgeid hävitada valdavalt selle tõttu, et nad lõhuvad kalavõrke ja mõrdu ning sinna jäänud kala. Lisaks on arvamusi, et hylged söövad mere kalast tyhjaks, mida väga tõsiselt võtta ei saa. Taolisele hylge kahjuriks kuulutamisele ei saa loomulikult vastu tulla, sestap tuleb eelkõige panustada hylgekindlate kalapyygivahendite soetamise toetamisse eurorahaga, millega ka tegeldakse.
Kui Kihnu hylgejahi puhul suudetaks tagada ainult hallhylge kyttimine ja sedagi ysna piiratud mahus, pole põhjust jahipidamise lubamisest keelduda. Loomulikult saaks hylgejahti legaliseerida vaid siis, kui kõik vaidlusalused kysimused selgeks arutatud.
Meil on veel yks oluline takistus hoopis keskvõimu tasandil: väga mehaaniline arusaam võrdsetest õigustest, mille kohaselt iga asi, mis on lubatud näiteks Kihnu elanikule, peaks olema kohe lubatud kõigile EL kodanikele. Minule on sympaatsem Skandinaavias ja mujalgi juurdunud põhimõte kohaliku kogukonna eelistamisest teatud looduskasutusega seotud õiguste määratlemisel, näiteks on piirkondlikud eriõigused looduskasutuses vägagi levinud nii Soomes, Roostsis kui Norras.
On „avalik saladus“, et kuigi palju on hyljest Kihnu saarel söödud ka kõigi nende keeluaastate vältel ning mulle tundub, et taoline tavapraktika ja riikliku normi aastaid kestev vastuolu ei tule riigile just kasuks. Seega tuleks kas hakata lõpuks seda keeldu tõsiselt jõustama või legaliseerida vahepeal põranda alla surutud traditsioon. Kuivõrd hallhylge asurkond on ikkagi tasapisi kasvamas, oleks minu hinnangul pisut veider lihtsalt riikliku autoriteedi päästmiseks seni puudulikult jõustatud seadusesätet säilitada. Pigem võiks sedastada, et varem asjaomane, kuigi ehk mitte väga jõuliselt kehtestatud keeld on ajale pisut jalgu jäänud.
Jahikvoodid tuleks Kihnus kogukonnaga esmalt korralikult läbi arutada ja siis on ehk ka nende järgimine taolise kokkuleppe korral kergem, kui senise mitte väga hästi toimiva lauskeelu jõustamine.
Kogu Läänemere ulatuses on hallhyljeste asurkond yks. Ja Soomes (ning vist ka Rootsis) on neid juba ysna mitu aastat vähesel määral kytitudki. Kusjuures mõrdade kaitsmise eesmärgil. Kui ma ei eksi, lähevad seal lihakehad raisku. Sedasama, mis Soome rannakaluritele on lubatud, taotlevad ka mõned Saaremaa kalurite esindajad meil. Minu hinnangul oleks see kyll täitsa vale tee, pigem tuleks, nagu juba eespool mainisin, vähemalt esialgu panustada hylgekindlatesse pyygivahenditesse. Aga Kihnu lugu on ju hoopis teine.
Mis puutub sellesse, kas seda va hyljest ikka on vaja söögi pärast kyttida, siis ärgem olgem liiga kindlad oma toreda tsivilisatsioonimajakese, kus toit tuleb supermarketist, ylearu kindlas pysimises. Inimene, kes oskab endale metsast või merest ise syya hankida, on looduse kõige tegusam hoidja (loomulikult eranditega, mis paraku on vahel väga silmatorkavad). Päris kindlasti on intensiivse loomakasvatuse ökoloogiline jalajälg kordades suurem kasvava arvukusega liigi kyttimise ökoloogilisest jalajäljest. Ja seda me tõesti ei tea, millal seda hylgekyttimise oskust ellujäämiseks vaja võib minna. See hetk võib saabuda oodatust hoopis kiiremini.
Ei saa kohaliku inimese mõistlikkust ylehinnata, kuid selle alahindamine ja kõigi otsuste tegemine kaugelt ja kõrgelt maksab kätte vähemalt sama valusalt. Muuhulgas vaenulikkusena looduskaitse suhtes ja ka laiemalt oma riigist võõrdumisena.
Pilt: Aleksei Lotman oma täku Andiga mõned aastad tagasi