Järgmisel nädalal, 24-29. urbekuud toimub Tartus järjekordne rahvaste eluolule pyhendatud Maialmafilmi pidu. Athena keskuses ja ERMi näitusemajas näidtakse kuue päeva jooksul kümneid filme Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Aafrika, Aasia ja Euroopa inimeste elu-olust.
Filmipeo kava: http://www.worldfilm.ee/programm
Vaata ka: www.worldfilm.ee
Filmipeo võrgulehe põhjal:
Juba kuuendat korda toimub Tartus Maailmafilmi pidu. See on rõõmus nädal täis filmivaatamisi, maailma avastamist ja head seltskonda. Lisaks filmide vaatamisele saab peol kõnelda kõigist neist kohtadest, kuhu filmitegijad oma kaameratega on jõudnud, aga ka filmidega seotud vaimsetest avastusretkedest, mis on loomistöö pärisosaks.
Festivali kavas on tõsielufilme kogu maailmast. Tavapäraselt näitame kogenud tegijate töid kõrvuti filmidega, mis on nende valmistajate esimesed pääsukesed. Seda seepärast, et selline on Tartu Maailmafilmi nägu ja ka seepärast, et kogenuid ja algajaid yhendavad sarnased teemad ja huvid.
Yheks läbivaks teemaks on tänavu naised. Linale tulevad köitvad naised, nii vanad kui noored, kes on segu tugevusest, tarkusest, veetlusest, aga ka haavatavusest, muredest ja julgusest tõele näkku vaadata. Mõnikord peegeldub nende silmist elukogemusest tulnud kurbus, kuid samamoodi ka tarkus, kõlbelised tõekspidamised, suguline kiirgus või vallatused ja naljameel. Kaamerad on pyydnud seda kõike kord suurema, kord väiksema julgusega, lastes end vahel oma tegelastest narritada ning jäädes neid vahel lummatult vaatama. Läbi naiste suu kõlab yldinimlik elutõde – “elu tähendus ei seisne selles, et kõik on korras” (“Saarte naised”, rež Lotta Pertonella).
Vaatajal on tänavustest filmidest võimalik yles leida ka mäng. Need ei ole mitte ainult mängud filmikeelega, vaid mängud, mida mängivad filmides kujutatud inimesed. Mängimine haarab kaasa, sest see pakub inimestele kõike seda, mida tavaline tegelikkus otsekui ei suudaks pakkuda: rahulolu oma ettevõtmisest, selgeid eesmärke, võimalust olla koos inimestega, kes tekitavad häid tundeid, võimalust olla keegi teine või just vastupidi, olla sina ise.
Paljudes filmides on mäng kohal aimamisi, korraks või osana mingitest muudest ettevõtmistest. Näiteks filmis pisikesest Bilalist, kes on oma pimedate vanemate teejuht läbi kirju ja keerulise maailma, kuid nendega samas siiski õrnalt õrritades peitust mängib. Või siis teabeyhiskonnastunud Soomest rääkiv Algaja (rež Inka Achte), mis jälgib vanaema, kes avastab enda jaoks arvutid ja Interneti, saamaks aru, miks ta lapselaps ilusal suvepäeval järveranna asemel sõbrannaga virtuaalse Habbo hotelli virtuaalses basseinis aega veedab.
Teisalt on filmides olemas mängimine ja karneval kui keskne elamise viis. Ciro Altabase film „Hobi“ kinnitab, et video- ja internetimaailma ning teemaparkide vahet liikuvad jaapanlased mängivad kogu aeg, sealt hetkekski lahkumata. 74-aastane Efigenia („Kuninganna film“, rež Sergio Mercurio) loobus veel vanuigi kokkulepitud konventsioonidest. Ta hakkas maailma vaatama läbi sydamekujuliste prillide, ryytas end maast korjatud kommipaberitest valmistatud muinasjutulistesse ryydesse ja hakkas esinema tänavataidurina.
Filmipeo kavas on olulisel kohal kysimused väikeste kogukondade ja elmade ellujäämisest muutuvates yhiskondades. Kiirenev yleilmastumine ja läänelikud arusaamad ‘modernsusest’ sihivad põlisrahvaid, kelle olukorra eest võitlevate inimeste tõekspidamistesse on ilmunud uudse mõistena eraldatus kui inimõigus. Eluolu-uurija ja filmitegija Lucas Bessire film kõneleb 2004. aastal vabatahtlikust eraldatusest loobunud ayrero indiaanlastest. Ta kirjutab, et on teada, et paar ayrerode ryhma peituvad endiselt yleilmse tsivilisatsiooni eest. End valgete inimeste eest võsamaastikus varjates jooksevad nad kiiresti ja kaugele. Neil on omad arusaamad nende aladel elutsevatest inimestest, loomadest ja buldooseritest ning sellest, kuidas nendega suhelda. Nad peidavad oma uriini koerte ja veoautode eest. Nad jahivad ning ryndavad buldoosereid, lootes neid kahjutuks teha. Nad elavad vaikselt, suheldes vilede ning märguannetega. Sissetungijat märgates kaovad nende jalajäljed tihedasse võsasse.
Sarnasele teemale vaatab otsa ka prantsuse filmitegijate ja eluoluteadlaste film “Kool teel”, mis kõneleb kyll hoopis teisest maailma paigast – Siberi lumisest taigast, kus karjakasvatajatena rändlevad evengid on taas käivitanud rändkooli, mis tuleb nende juurde, selle asemel, et nad oma lapsed kaugesse internaati saadaksid, on tegelikult sarnane lugu yhe kogukonna elus olemise õigustest.
Vaatajaile jääb neid ja paljusid teisi Maailmafilmi kavasse jõudnud filme vaadates yle mõtelda, kas liitumine valitseva maailmatsivilisatsiooniga enamuse kehtestatud tingimustel on põlisrahvastele ainus võimalik lahendus ning kas metsast välja tulek tähendab eraldatuse lõppu või veelgi suuremat eraldatust – näiteks loobumist oma esivanematega seotud minevikust.
Filmipeol on kavas ka erikavad. Seekord Maailmafilmi tähelepanu keksmes olev Colette Piault on yks vanema põlvkonna tuntumaid eluolufilmide tegijaid Prantsusmaal. Ta on teinud filme Lääne-Aafrikas, Prantsusmaal ja Kreekas. Oma filmides käsitleb ta peamiselt põllumajanduslikke yhiskondi, keskendudes majanduslikele muutustele ja rahvarändele. 1985. aastal moodustati Colette Piault´ juhtimisel Prantsuse Visuaalse Antroploogia Yhing (SFAV). Ta on tänase päevani selle yhingu president. Maailmafilmi erikava näitab Colette Piault väikest valikut oma filmiloomingust ning selgitab filmitegemise tagamaid.
Eesti filmikava käsitleb tänavu oma 100. aastapäeva tähistavat Eesti Rahva Muuseumi ning selle filmistuudiot, mis mitte ainult ei jäädvustanud, vaid ka tootis filme. Esimesed eluolufilmid on tehtud “päris“ 35 mm filmidele ning eesti kõrval on eritähelepanu all olnud hoopis soome-ugrilased.
Filmipeo ajal saab näha ka ERMi kuvakogu käsitlevat näitust „1000 sammuga“. Ligikaudu tuhandest kuvast koosnev näitus annab läbilõike ERMi fotokogust läbi selle kujunemisloo kuni 1993. aastani: välja on pandud reprod või kontaktkoopiad igast 182. kuvast, aluseks nende kogusse jõudmise järjekord.
Festivaliga on seotud ka tiibeti kava, mille raames toimuvad Tartus Tiibeti munkade esinemised, mis on suunatud Tiibeti elma ja usu tutvustamisele, lisaks Kullar Viimse fotonäitus „Tema Pyhadust oodates“, mis jutustab tiibetlastest, kes ootavad yhtmoodi kannatlikult ja palvetades Tema Pyhadust Dalai Laamat nii eksiilis Dharamsalas (Põhja-India) kui Tiibeti sydames Lhasas.