Päris- ja isehakanud hiidlased oleks esmaspäeval- teisipäeval Soome instituudi kultuurisekretäri Järvi Lipastit päev otsa ilma söömata kuulanud – nii huvitav oli oma, hiiu keelt avastada, kirjutas Hiiu Lehes Hardo Roosna.
Teisipäeval tõid umbes kolmkymmend hiiu keele huvilist Tuuru saalis peetud keeletundi kaasa murdesõnu: tips, pitsu, leiges, hyll, äiatopp, iiru, kränk, ake, hälistama, häga, koonud, trei, pähklireet, täär ja lisaks sai veel terve hulk väljendeid Eesti keele instituudi väikeses murdesõnastikus yle kontrollitud – kas ikka on omad.
Tuli tunnistada, et päris paljusid sõnu jagame saarlastega, aga on ka palju selliseid, mida ainult hiiu saarel tarvitatakse ja saarlased ei kasutagi.
Kõnelemisel on hiidlaste- saarlaste murret kõige lihtsam eristada palatalisatsiooni ehk peenenduse järgi. Kui eestlane ytleb sõnas “kott” häälikut peenendatult, saarlane vahel peenendatult ja vahel mitte, siis hiidlased ei peenenda yhtki häälikut.
Hiiu murdes leidub ka sõnu, mis yhised Põhja-Eestiga. Selles arvatakse olevat soome keele mõju. Lipasti rääkis, et rannarootslased tulid Hiiu saarele hoopis Soome saartelt ja tõid kolm asja, mida tuntakse vaid Hiius ja Soomes, kuid Mandri-Eestis mitte. Need on kiigatoolid, pikad kellakapid ja ryiuvaibad ehk hiiu keeli ryid.
Naerupurske põhjustas teadasaamine, et sõna “pitsu”, mis Hiiumaal tähistab väikest pinki või taburetti, pole Käina kohal kirjaski. “Ega see ei tähenda, et käinamehed pärandal istuvad. Lihtsalt keelejuhil, kelle juttu seal yles kirjutati, pole see jutuks tulnd,” selgitas lektor.
Jomeneemejelle!
Selgus, et hiidlase hyvastijätt kõlab: “Jomeneemejelle” (“Ju me näeme jälle”), seisukohavõtt: “Joneebee!” (“Ju näeb ära”) ja kui hiiu taat kysib haiglaõdedelt “Kusekimmergaa?” (“Kus see kemmerg on?”) siis tuleb seda mandriinimesele tõlkida. Nimelt on hiiu murde eripäraks sõnade kokkusulamine kõnelemisel, sõnalõppude “allaneelamine” ja täishäälikute suur mitmekesisus. Toodud hiidlaslik kirjapilt pole seetõttu päris õige, sest tähed, mida mandriinimene hääldab “ä”, ei ytle hiidlane mitte päris “e”, vaid millegi “ä” ja “e” vahepealsena.
Vahvad on ka hiiumaised kujundlikud väljendid nagu “hobuseotsimise pyksid” liiga lyhikeste pykste kohta või “kadagajuurimise seered” tugevate jalgadega hiiu naiste iseloomustamiseks.
Tabori teened
Hiiu keel on veidi varju jäänud, kuna meil pole nii suuri ja kuulsaid kirjanikke kui saarlastel-muhulastel, leidis Lipasti. Tema hinnangul on suurima töö hiiu keele tutvustamisel teinud näitleja Margus Tabor, kelle ilusat hiiu keelt võisid kuulda kõik Linnateatri hiiukeelses lavastuses “Inishmaani igerik”. Selle näitetyki võiks plaadile võtta ja lausa õppevahendina kasutada, pakkus ta.
Sisuliselt on hiiu keele elustamiseks ka viimane aeg, sest nagu selgub, hiiu murret uurinud Ariste materjalide põhjal on seda väga keeruline kõnelema õppida kui seda just synnist peale ei kuule.
40 täishäälikut!
Ariste leidis mõõtmiste tulemusel, et hiiu murdes on 37 täishäälikut, mis murret kõnelevatel isikutel segi ei lähe! Lisaks yhiskeelest laenatud kolm täishäälikut: “õ” labialiseeritud ehk ymardatud huultega hääldatud “õ” ja “e”.
Ariste uurimuses on kirjas, et just see täishäälikute rohkus annab Hiiu murdele eripära. “Võib-olla ehk mõni, kel väga hea muusikaline kuulmine, suudab selle ära õppida,” arvas Lipasti.
Tema hinnangul oleks vaja kvaliteetseid hiiukeelseid helindeid nagu on mullu valminud “Too ma reegi ja loula”. Neid võiks kuulata emakeeletundides, need võiksid olla salvestatud CD-le ja räägitud teemad võiksid puudutada rohkem kaasaega, et ka noortel oleks huvitav kuulata. Praegu kirjandusmuuseumi varasalvedes leiduvad yleskirjutused Hiiumaalt käsitlevad töid ja tegemisi, mis tänapäeva noortele väga võõraks jäänud.
Paraku pole praegu kedagi, kellele seda ylesannet delegeerida. Ideid, mida hiiu keele päästmiseks teha, oleks hulgi – murdekogumisvõistlustest täiskasvanute hiiu keele olympiaadini välja.
Oma on väärtus
Kolmekymnendatel tehti murdekeeltele palju kurja – neid hakati koolist välja juurima. Sama jätkas nõukogude aja kool. Nyyd peaksid aga emakeeleõpetajad oma piirkonna murret tundma ja murdest tulenevaid vigu vigadeks mitte hindama.
Kui näiteks hiiu laps kirjutab lause “Õõbik laulab pöösas” või “Pitsu on nurkas”, peaks õpetaja hoopis selgitama, et tegu on väga õige hiiukeelse lausega ja lisama, kuidas seda kirjutatakse eesti keeles.
“Hiidlased peaksid endale teadvustama, et meil on midagi oma ja täiesti erilist – hiiu keel ja me kõik, igayks, kes me siin elame, paratamatult oskame ja räägime seda. Kasvõi natuke. Kuna me ei ole seda kõnet kõrvalt vaadanud- kuulanud, vaid elame selle sees, siis meil ei tule pähegi, et osa neist sõnadest on meile ainuomased ja mitte keegi teine ei saa arugi, mida see tähendab,” ytles esineja ja kutsus kõiki oskajaid hiiu keelt rohkem kasutama.
“Ei tohiks tekkida hirmu, et vat see on murre ja see ei ole, sina tohid kirjutada/rääkida ja sina ei tohi, sest sa ei oska. Isegi kui sul on yks sõna või midagi, kasvõi ilus “ö”, siis seegi on juba suur asi,” kinnitas Soome instituudi kultuurisekretär Järvi Lipasti.
________________________________
Ootame murdesõnu- ja väljendeid
Hiiu Lehel pole eriti palju hiiu keeles kirjutavaid kaastöölisi. Valter Voole on meid pikemat aega, Tõnu Otsason viimasel ajal, Alja Saster ysna ammu ja Luule Saar päris harva rõõmustanud hiiukeelsete lugude, vestete ja lyhiuudistega.
Tahaksime hakata lyhemaid Hiiu Lehe uudiseid ka hiiu keelde tõlkima. Selleks aga vajame hiiukeelseid sõnu ja väljendeid. Hiiu Lehe toimetus ootab hiiu keele sõnu, sõnakogusid ja väljendeid nii meili kui posti teel. Mahukamate kaastööde eest maksame ka honorari.
HARDA ROOSNA, peatoimetaja