Ahto Kaasik, Loodusesõber
Kui sul, hea lugeja, on pool tunnikest mahti, kutsun sind kaasa väiksele rännakule. Lähme vaatama yhte iidset ja vägevat hiiepaika. Tahan, et see käik kosutaks ja täidaks sind värske jõuga. Seepärast pean hoolega valima, et leida paljude armetus seisukorras olevate hiite hulgast selline, kuhu saame minna varjule. Me võime minna sinna esivanemate kombel. Eile õhtul sai käidud saunas. Paneme kodus selga puhtad heledad rõivad ja taskusse punase lõngajupi. Saadame mõtted heade soovidega teele ja hakkame rahuliku meelega minema.
Virumaal Rakvere – Tartu maantee ääres asub Ebavere hiiemägi. Kuigi mägi on jalalt 35 – 44 m kõrge, jääb ta kauni metsa sees varjule. Mäge katvas hiiemetsas tunnevad end kõige paremini vanad kuused ja kased, sekka haaba, pärna, jalakaid, vahtraid ja muidki puid. Ysna tihedas alusmetsas hakkab kõige enam silma sarapuid ja kuslapuid. Lume all puhkab talveunes liigirikas alustaimestik, mille seas leidub ysna rohkesti kaitsealust karvast maarjaleppa. 110 – 130 a vanuse metsa hoidmiseks on mägi võetud looduskaitse alla ja suurem osa sellest asub lausa sihtkaitsevööndis. Mäe elu väärtust ja haavatavust rõhutab Yle-Euroopaline Natura kaitse.
Paberil ilusti kõlavad kaitsemeetmed pole tegelikkuses päriselt rakendunud. Jõudnud mäe juurde, möödume tervisespordikeskuse hubasest hoonest. See on mõeldud teenindama nii yksikkylastajaid kui ka rahvarohkeid spordivõistlusi. Nende tarvis on mõne aasta eest hiiemetsa raiutud laiad sihid ja lykatud masinatega teed, mis lõikavad mäe pinda kohati meetri sygavuselt. Linnalik ymberkujundus sellega ei piirdu. Sihi ääres tõusevad mäkke valgustuspostidega elektriliinid ja ulatuvad metsa väikesed lageraidelangid. Paiguti on raadatud isegi alusmetsa põõsastut.
Vaatan radadelt metsa alla lykatud kive ja mullakuhilaid ning mõtlen, et kes teab missugused looduslikud ja arheoloogilised haruldused on võinud siin hävida? Kas inimene tõesti ei suuda enam loodust võtta säästvalt - selle loomulikus ilus? Selle mõtte juures tõuseb iseenesest meelde Tammsaare jutt poisist ja liblikast. Astume sihilt kõrvale metsa alla. Silm leiab varsti vaevumärgatava raja, mida mööda inimese jalg on astunud aastakymneid või –sadu ja mida kohalikud pole praegugi unustanud.
Sajab hõredat lund. Kusagil läheduses tsiitsuvad linnud. Vist salutihased. Rähni põrin kostab kaugemalt. Häirivad vaatepildid ja mõtted otsekui sulaksid ja asemele tuleb soe rahu. Hiietunne, mida sai otsima tuldud, jõuab pärale koos puutumatu looduse rahuga.
Kui sa oled siin esimest korda, võib see paik tunduda nagu iga teine kena mets. Või kui sa ei mäleta. Aga mäletamise kaudu võid sa siin näha ja tunda osakest sellest, mida su esivanemad aastasadade või tuhandete jooksul. Mäletamises peituvad su inimeseks olemise juured.
Teel yles peatume avaral nõlvaastangul. Arvatavasti on just siin toimunud rahvarohked hiiepyhad ning on esivanemate ja jumalate poole öeldud sydame põhjast tõusvaid palveid. Siin on kõlanud kandlehääl ja regilaul, siin on suurtes kateldes valminud pyhaderoad.
Lähedaololevas hiiemäe tipus on aga vaikne. Seal pole ruumi tuhandetele ega isegi mitte sadadele inimestele. See paik on nii pyha, et tema rahu võib häirida vaid väheste inimeste vaikne palve.
Ebavere hiiemäe kohta leidub nii kirjalikke ajaloolisi teateid, rikkalikult rahvapärimust ning neid peegeldavaid kaasaegseid mõtteid ja mõlgutusi. Mõned aastad tagasi pandi alus tavale syydata president Lennart Mere synnipäeval 29 urbekuud Ebaverest Kaalini lõkked. Lennart Meri kirjutas raamatus Hõbevalge, et muistses loos Ebaverest Kaali lennanaud Tharapita ja Kaali meteoriidi arvatavad lennujooned kattuvad.
Lisaks Henriku Liivimaa kronikale kirjutab sellest loost Karl Feyerabend 1794. a ilmunud raamatus “Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt”. Kord olnud end ylekaluka vaenlase eest kaitsvad saarlased suures hädas. Jumalad saatnud neile appi Thori. “Mäe pyhas hiies võttis ta inimese kuju, lendas sissepiiratud saare poole, lõi vaenlased tagasi ning vabastas saarlased neid oodanud orjapõlvest. Sellest ajast saadik sai Thorist Saaremaa eriline kaitsejumal; ning toda hiit, kus ta kõigepealt inimese kuju võttis, hakati Thorapitaks, see tähendab, Avitaja Thoriks kutsuma.”
Yhe loo järgi lennanud jumal Ebavere hiiemäelt minema pärast seda, kui teda hakkas häirima Kassisaba kylla (praegune Väike-Maarja) ehitatud kiriku kella helin. Rahvapärimused kõnelevad Ebaverest kui tähtsast pyhapaigast, kus pealikud käinud ande viimas. Mäe ääres olevat Uku aru ja kalmed. Ja tõepoolest, 1929. a leitigi sealt kalmud ja muinasesemeid.
1840. a Gressleri kalendris nimetatakse Ebavere mäge yheks kõige kuulsamaks jaanitule paigaks.
Paljudes rahvajuttudes kõneldakse mäel nähtud lahketest haldjatest, mäevaimust, mäe sees asuvast linnast või Kalevipoja sepapajast, sageli mäest tõusvast suitsust, maa-alustest käikudest jpm. Mägi oma pärimustega on vaimustanud mitmeid kirjanikke ja luuletajaid loomisele.
Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub kymneid yleskirjutusi Ebaverest. Rahvapärimuse uurija Mari-Ann Remmeli sõnul näitab mäe kohta käiva pärimuse rohkus selle paiga olulisust meie esivanematele. Aga kuidas on lugu meiega?
Väike-Maarja vallalehe toimetaja Marju Metsman on seal kandis põlismaalane. Yle põllu avaneb tema Kaarma-Tagakyla kodu – vana rehetare – akendest vaade korraga nii metsasele Ebavere hiiemäele kui Väike-Maarja sihvakale kirikutornile. Marju räägib, et asulast Ebavere poole kõndimine on tavaline, mingil hetkel jõutakse ikka punkti, kus otsustatakse jalutama minna. Ebavere mets ja rahu mõjuvad kutsuvalt.
Hiiemäel käiakse loomulikult ka yksi – käiakse mööda väiksemaid metsaradu, mõtiskletakse, vaadatakse korraga nii metsa kui endasse, otsitakse vastuseid, lihtsalt ollakse. Marju hindab just Ebaveres selgelt tunnetatavat, pyhapaigale omast vaimset ruumi, milles rahu ja jõud vaikselt iseenesest koonduvad. Selsamal mäel on kohalikud ja kaugema kandi loomeinimesed käinud pikka aega loomejõudu ammutamas.
--
Viljandi Kultuuriakadeemias õppinud Marju on põhitööle lisaks Rakvere koguduse kirikumuusik. Tema sõnul on loomulik kristliku maailmanägemuse kõrval väärtustada ka oma rahva põliseid märke – hiisi. See on vaimsuse väärtustamine, põline elutunnetus, inimest loov, mitte lammutav nägemus.
Maamärgid kui hingepide
Kaasaja levinuimaks haiguseks olla elukeskkonna kiirest muutusest tingitud ärevus- ja isiksushäired. Psyhholoogide sõnul vajab inimene nii kultuuris kui maastikus muutumatuid ja pysivaid maamärke, millele toetuda. Hiied on yhed vanimad, tähenduslikumad ja pyhamad maamärgid Eesti nähtavatel ja vaimsetel maastikel. Vaimne side pyha paigaga annab inimesele kindlust ja elumõnu. Aga kuidas näha vaimset sidet?
Viimasel ajal seotakse Ebavere hiiepuudele iidse tava kohaselt taas lõngasid. Väikese anni läbi tugevneb side mäe ja inimese vaimu vahel. Tagasihoidlik lõngajupp toob nähtavale sygava ja tugeva sideme meie ja hiie, esivanemate, hõimurahvaste ja loona vahel.
Pildid tegi: Ahto Kaasik ja Annika Michelson.
Vaata lisaks:
Ilmus ajakirjas Loodusesõber nr 1