Meie iidsed hiied
Eesti hiitest ei tea rahvas kuigi palju. Maakodu uues rubriigis “Hiiesõnastik”katsume seda viga numbrist numbrisse parandada ja selgitada, mis on hiis, mis puhul sinna minna, kuidas seal käituda ja kuidas meie hiisi hoida, kirjutas Ahto Kaasik ajakirjas Maakodu.
Eesti maastike yhed iidsemad ja tähenduslikumad inimtegevusega seotud paigad on hiied. Rahva põliste looduslike pyhakohtade tähtsust on hakatud alles viimastel aastatel uuesti teadvustama. Hiied on hoidnud väärtusi, mille paljud teised rahvad on ammu kaotanud. Mitte kusagil mujal õhtupoolses Euroopas pole looduslikud pyhapaigad ja nendega seotud vaimne kultuuripärand säilinud nii hästi kui Eestis.
Hiied on pysivad maamärgid, nad hoiavad vanu kohanimesid, koha- ja perepärimust, uskumusi, tavasid ja hoiakuid. Hiied kaunistavad maastikku, pakuvad varju nii otseselt kui vaimselt, hoiavad meie sidet esivanemate ja hõimurahvastega. Võib liialdamata öelda, et hiied hoiavad meie kui põlisrahva juuri.
Eesti tuntuimad hiied asuvad Ebaveres, Taevaskojas, Panga pangal, Saula Siniallikul, Palukylas ja Kuremäel. Ajalooliste andmete põhjal on Eestis teada ligikaudu 550 hiit, kuid vaid sadakond neist on seni muinsuskaitse alla võetud. Teiste hiiepaikade täpsed asukohad ja säilinud väärtuste seisukord alles ootavad selgitamist.
Tavaliselt on hiied põliskylade läheduses, kuid siiski piisavalt kaugel, et saada rahu igapäevastest toimetustest. Metsa ja põllumaa piiril asunud pyha paika kylastati tähtsatel puhkudel: hiiepyhadel esivanemate, vaimude ja jumalate palumiseks ja nendega toidu ja joogi jagamiseks; mõne tähtpäevaga seotud tava täitmiseks või nõu pidamiseks. Ravimiseks või endas selguse leidmiseks mindi hiide tavaliselt yksi ja sageli isegi pimedas.
PYHADUS ALGAB MAAST
Hiienimelisi pyhapaiku leidub kõige enam Viru-, Järva-, Harju-, Lääne-, Pärnu- ja Saaremaal. Samas on hiiesarnaseid, kuid muu nimega pyhapaiku nii Põhja- kui Lõuna-Eestis. Millised siis hiied on?
Hiis on ajalooline ja kogukondlik pyhapaik, mida on yhiselt kasutanud kyla, kylakonna, kihelkonna või veelgi suurema maa-ala rahvas. Näiteks Tammealuse hiies on koos käinud Mahu (Viru-Nigula) kihelkonna inimesed. Me ei tea täpselt, kui vanad on meie hiied, kuid nende iidsusele viitab see, et kõige kaugematelgi loodusrahvastel on samasuguseid pyhasid metsi ja salusid.
Hiis kasvab. Hiie vaimne ja looduslik väärtus on kogunenud kymnete põlvede jooksul. Seega ei saa hiit lihtsalt istutada või rajada.
Hiie maapind, iga seal sirguv puu ja põõsas, kivi ja allikas on pyha ja puutumatu. Seetõttu on hiied meie vanimad looduskaitsealad ja elurikkuse hoidjad.
Hektarist kymnete hektariteni kyyndivate hiite eri servades võib tihti leida kalmeid ja kooskäimis-, kiige-, tule- ja mängukohti. Kõneldud on hiiesaunadest, -aitadest ja kohtupidamise paikadest. Teatud vanemaid puid, kive ja allikaid on hiies eriliselt tähtsustatud ja käidud nende juures näiteks palvetamas ja andi viimas.
Hiisi ja nendega seotud kultuuripärandit on pyytud eelmiste aastasadade ja –kymnete jooksul hävitada ja maha suruda. Osa hiitest on hävinud ja paljud armetus seisukorras. Ometi sirguvad hiiepuud uuesti ja inimesed leiavad yha sagedamini tee esivanemate pyhapaika.
Järgmisel kuul kirjutan, millised on head tavad, mida hiies järgida. Juttu tuleb ka andidest. Näiteks sellest, et pyhale puule sobib siduda vaid looduslikust kiust paela.
Maakodus ilmunud kuvade allkiri:
Ebavere hiiemägi on erakordne. Siin on koos kaunis maastik, looduskaitsealune hiiemets, esivanemate kalmed ja väga tähtis palvepaik.
Paljud uurijad on yhel meelel, et Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatakse just Ebavere hiiemäge ja seal asunud jumalakujusid. Sellelt mäelt lennanud suur Taara (Tharapitha) Saaremaale. Teisendi järgi võtnud Taara pyhal mäel inimese kuju, lennanud Saaremaale ja purustanud seal ylekaaluka vaenuväe.
Ebavere hiiemäe haldjatest ja mäe all peituvast linnast või kalevipoja sepipajast kõnelevad kymned rahvapärimused. 19. sajandil oli Ebavere yks kõige tuntum jaanitulepaik.
Vaid väga vähestes hiites kasvab tänapäeval põlismetsa. Seepärast tulevad paljud inimesed just siia hingerahu ja vaimujõudu otsima, tunnetama oma maa jumalate ja esivanemate väge ja tarkust.
Paraku on seegi hiis hävimas. Kui veel mõneteist aasta eest seisis mägi väärikas rahus, siis täna käib hiiemetsa raiutud teedel vilgas suusatamine.
Autorist
Ahto Kaasik töötab Tartu Ülikooli looduslike pyhapaikade keskuse juhatajana. Yhiskondlikus korras juhib Maavalla koda ja on hiite uurimise ja tutvustamisega tegelenud juba 20 aastat.
Ajakirjas ilmunud artikli pdf fail
Kuva: Mäesuitsu hiis Võnnu kihelkonnas, Ahto Kaasik