Värskes inimarengu aruandes on keskne elukvaliteet. Kuigi ette valmistatud enne, kui majandusraskused Eesti maadligi surus, rõhutavad autorid yksmeelselt, et elukvaliteet koosneb palju enamast kui majanduskasv või rahvuslik kogutoodang. Kõrge elukvaliteedi loob yhine arusaam yhiselu põhiväärtustest. Raskustes rahatuks jäämise oht on niisiis yhiskonna vaimse kõrgkihi pannud yheskoos huikama veel kõvahäälsemalt seda, mida enamus neist kogu aeg on ytelnud: õnn ei seisne rahas, kirjutas Sirbis Aet Annist.
Ometi on inimarengu indeks (IAI) nagu enamik yhiskonna heaolu mõõtmise viise yht- või teistpidi seotud just rahaga. IAIs moodustab rahvuslik kogutoodang kolmandiku hinnangust, seda tasakaalustavad haritus ja eluiga. Selle kolme komponendi alusel antud hinnangu põhjal oleme maailma riikide hulgas 42. kohal, naabriteks Tšiili ja Slovakkia meist ees- ning Läti ja Horvaatia tagapool. Arvude ja positsioonide kõrval on ylimalt oluline, et inimarengu aruanne annab igal aastal lisainfot Eesti olukorra kohta. Enamasti on see info kvantitatiivne, mis osalt paratamatu, ent mõne teema puhul ka veidi probleemne.
Aruannet lugedes jääb painama näriv kõhklus, et meie rahulolu või -olematuse seisukohalt on midagi olulist puudu ja et kvantitatiivsed mõõteriistad ei suuda parimagi tahtmise korral seletada, mida elukvaliteet inimestele tähendab või millised on need yhiselu põhiväärtused, mis peituvad kusagil yhiskonna sisemuses ja milleta me õnnelikud olla ei saa. Ent asi ei ole lihtsalt kvantitatiivsete näitajate ebapädevuses kvaliteedi hindamisel. Asi on tegelikult rohkemgi selles, missugust ideoloogiat meie elukvaliteedi hinnangud, millesse panustab ka IAI, ja nende mõõtmine esindavad. Kuidas me yldse otsustame, mistõttu me rahul oleme? Kas sarnasuse tõttu pjedestaalile tõstetud naabritega (nii isikuti kui yhiskonniti)? Meie erinemise tõttu neist, kelle kõrval me end pingereas sugugi näha ei tahaks? Kas õnn on teadmises, et saan tarbida peaaegu sama palju kui Briti kodanik, või rõõmus itaallaslikult lähedaste peresuhete yle? Kas õnn on see, et täna on parem kui eile, või lootuses, et homme on veel parem? Või on kõik säärased võrdlused tyhja täis ega lase aru saada, mis on õnn meie jaoks konkreetses kontekstis, olgu yhiskonna või indiviidina?
Ehk võime sel juhul omamoodi väärtusliku kogemuse noppida Boliiviast, kus on kilbile tõstetud teatav arengu oma tee, mis ei määratle yhiskonna heaolu mitte võrdluses teistega, vaid omaenda kohalike iseväärtuste saavutamisega. Vasakpoolse Evo Moralese võimu all on 2005. aastast hakatud majanduskasvu asemel keskenduma hästi elamisele – aimaraa keeli suma qamaña.
Nii aimaraad kui tänane Boliivia poliitiline eliit rõhutavad suma qamaña erinevust „paremini elamisest”. Viimane iseloomustab läänelikku lineaarset mõtlemist yhiskonnast kui negatiivselt positiivsele liikuvast arengukeskkonnast. Seda on kogu maailmale koloniaalajastul, aga eriti selgelt ja institutsionaliseeritult viimase 60 aasta jooksul peale surutud. Hästi elamine ei tähenda aga boliivia põlisasukatele elada aiva paremini, vaid elada tasakaalus, sealjuures nii, et teised nende ymber ei langeks vaesusesse. Aimaraade hea elu kontseptsiooni aluseks on yhelt poolt antropoloogilised ehk kvalitatiivsed põlisasukate elu ja kosmoloogia analyysid, ja teiselt poolt radikaalne kolonialismi-, kapitalismi-, aga ka repressiivse riigi vastane poliitfilosoofia.
Siit nähtub tohutu erinevus selles, mida meie omaenda hea elu äratundmiseks ja paljude sotsiaalteadlaste (sh mu enda) unelmais uut ja vähem materialistlikku tasakaalu otsides saame aluseks võtta. Meie kosmoloogia on väga kaua käinud yhte ja ustavat jalga lääne mõtteviisiga ja selle progressiusuga. Siiski panustab meie heaolutundesse yks oluline joon, mis läheb kapitalistliku progressiusuga praktikas vastuollu: see on aimaraadelegi iseloomulik soov elada nii, et inimesed meie ymber ei vaesuks. Nimetagem seda võrdsuskultuuriks; teiste sõnadega viitavad sellele ka mõned inimarengu aruande autorid. Ent see põline õnne alus on siinkandis sattunud kahvlisse seetõttu, et meie silmis on kolonialism ja repressioon olnud kapitalismi ja arengu kui materiaalse ideaaliga vastasleeris. Õnnetuseks on ka võrdsusideoloogia olnud just meie kolonistide ja anastajate loosung. Kuni me säärast vastandust ei yleta ja omaenda võrdsusarusaama kolonistide omast eraldada ei suuda, pole meil ilmselt veel ka võimalik jõuda heaoluni, mille mõõtmiseks pole vaja teistega kõrvutamist.