[text]
Täna on

t_mussaljov.gifSelleks, et juhtunut lahti seletada, peab alustama otsast peale. Umbes sellises Agu Sihvka stiilis kirjutab Grigori Mussaljov ajalehe Erzjan Mastor yhes novembrikuu väljaandes. Tegemist on ainukese regulaarselt ilmuva opositsioonilise ja sõltumatu ajalehega Venemaa soome-ugri maailmas. Artikli põhjal võib mõista, kui raske on yhe väikese rahva keelel Venemaal elus pysida, juhatas Jaak Prozez sisse Fenno-Ugria teatajas ilmunud Grigori Mussaljovi loo.

3. kooljakuud sõitsime koos ersa vabatahtlikega Pensa oblastisse Jeremejevo kylla, et tähistada ersa luuletaja Jakov Grigošini 120. synniaastapäeva. Sõitsime taksoga kohale kella kymneks, synnipäev algas kell kaksteist päeval. Võtsime kohe nii-öelda härjal sarvist, laotasime lauale ersakeelsed kassetid, videofilmid, raamatud ja Erzjan Mastori ajalehed.

Meie juurde astus kohaliku kultuurimaja direktor ja ytles, et me lauad puhtaks teeksime, sest kohe hakatakse neil laudadel raamatuid myyma. Kysisin ersa keeles: „Mis raamatuid myyma hakatakse?” Tema aga vastas: „Ma olen venelane ja mordva keelest aru ei saa!” Ma ytlesin: „Ma ei oska ka mordva keelt, sest sellist keelt pole olemaski, oskan ainult ersa ja mokša keelt.” Vestluse ajal lähenesid meile teisedki inimesed, kellest neli olid ersa rahvariietes ja ma tervitasin neid ersa keeles. Nemad vaatasid mind nagu mingit lummutist. Selgus, et nad ei oska yhtki ersakeelset sõna. Yks neljast osutus yldse armeenlaseks, kolm aga olid sama kyla ersad.

Siiski hakkasime kohalikega vestlema. Rõõmustasime, et vanem põlvkond ikkagi rääkis ersa keelt. Meenutasime Grigošinit ja teisi kirjanikke, rääkisime Erzjan Mastori ajalehest, ersa rahva tsaarist Purgazist, ersa rahva olukorrast ja muust sellisest. Meid kuulati tähelepanelikult. Mõne aja pärast tuli taas kultuurimaja direktor ja ytles, et me koristaksime oma raamatud laudadelt, sest raamatute myyk keelati ära.

Kysisin siis: „Kes keelas?” Tema oli vait, tuli kymne minuti pärast uuesti ja käskis karjudes raamatud laudadelt koristada. Ytlesin siis, et me ei tulnud siia mitte pidutsema ja jooma, vaid ersadele nende endi kultuuri tutvustama. „Paljud neist pole kunagi oma emakeelset raamatutki käes hoidnud,” lisasin ma. Selle peale soovitas direktor raamatuid kooli juurde myyma minna. Ytlesime siis, et rahvas koguneb ju kultuurimajja.

Ja tõepoolest, saal täitus kylarahvaga. Meie tähelepanu keskendus kolmele mehele, kes seisid meie lähedal. Saime aru, et nad kuulasid tähelepanelikult pealt meie vestlust kohalike ersadega. Ilmselt oli tegemist „kõrvadega”. Kui direktor tuli taas meid ära ajama, ytlesin, et kogu rahvas kogunes siia ja mina ei liigu mitte kuhugi.

Varsti pärast lõunat saabusid peakorraldajad ja kõrged kylalised. Pöördusin Mordva vabariigi rahvuspoliitika komitee esimehe poole, et kõne pidamiseks aega kysida. Tema ytles, et ei tea midagi. Siis pöördusin mehe poole, kes esimehe läheduses seisis, et ta annaks mulle sõna. Esimees aga ytles: „Ära siin kamanda!” Pöördusin samas seisva naisterahva poole sõnumiga, et kavatsen pärast kõnet ka kooliraamatukogule raamatuid kinkida. Tema viis mu õhtujuhi juurde, kes selle soovi yles kirjutas.

Kõik, kes hiljem lavale tulid, rääkisid vene keeles, kaasa arvatud rahvuspoliitika komitee esimees. Tõsi, ta ytles siiski kaks sõna ersa keeles: Šumbrat jalgat – tervist, sõbrad. Aga Mordva kirjanike liidu esimehel ei jätkunud ei autunnet, tarkust ega julgust öelda kas või paar sõna keeles, milles kirjutas samas kylas syndinud Grigošin. Ning seda vaatamata sellele, et 95 protsenti kohaletulnutest olid ersad.

Sellega solvas ta poeedi mälestust, kes lasti maha aastail 1937–38 nagu ylejäänudki seitse Pensa oblastis elanud ersa kirjanikku. Lasti maha kui rahvuslased, yhte neist syydistati kogunisti tunneli kaevamises Saranskist Helsingisse.

Lõpuks siis anti mulle sõna. Läksime koos kaaslastega lavale, kuhu võtsin kaasa ka raamatud. Tervitasin kohaletulnuid ersa keeles ja kutsusin raamatuid vastu võtma kooliraamatukogu juhataja. Viskasin veel nalja, et meie fond on rikas mitte ainult tarkuse poolest, vaid ka materiaalselt, kuid keegi ei tulnud raamatuid vastu võtma.

Rääkisin ersa keeles edasi. Ytlesin, et seda keelt armastas poeet ja selle keele pärast lasti ta ka maha. Ja praegu ei oska alla 20-aastased noored enam ersa keelt. Lasteaedades ja koolides käib kasvatus ainult vene keeles, ersa keelt õpitakse vaid fakultatiivselt. Enne Teist maailmasõda oli 12 kõrgemat pedagoogikakooli, kus valmistati ette ersa keele õpetajaid. Nyyd pandi viimanegi kinni.

Rääkisin veel natuke, kuni esireast kõrgete ametimeeste seast kostis: „Rääkige vene keeles, ma ei saa aru!” Ytlesin siis talle, et see on tema probleem ja soovitasin tõlki otsida. Ma ei jõudnudki meenutada Grigošini suuri esivanemaid, kuulutada välja minutilist leinaseisakut ja syydata kyynalt, kui juba trygis lavale rajooni administratsiooni juht. Ta rebis mu kõnet takistades mikrofoni ja syydistas, et isegi Grigošini synnipäeval ei saavat ma läbi poliitikata.

Tegelikult ei saanud ta ise poliitikata hakkama, sest mainis, et on rahvuselt venelane ja oli olnud samas kylas kolhoosi esimees, kui kõik rahvad elasid sõpruses. Kui ta lõpetas, haaras ta mu parema käe ja tahtis mind kõrvale viia nagu poisikese. Tõmbasin siis käe ta haardest ja haarasin mikrofoni, ytlesin: ”Näete, kuidas meid kamandatakse, ei au ega häbi! Ersad! Kui tahate hästi elada hästi, peate olema poliitikas kirjaoskajad, peate olema konkurentsivõimeline rahvas, et teised ei saaks teid petta. Ersad, mõelge oma aruga! Võõra aruga elab ainult loll! Tänan tähelepanu eest!”

Lahkusin lavalt. Minu järel tahtis veel sõna võtta mu kaaslane, aga seda ei antud. Pöördusin siis esireas istuvate võimuesindajate poole: ”Mis provokatsioone te siin korraldate?” Teisest reast aga tõusis yks „kõrvadest” ja karjus: „Vait, või ma viskan su saalist välja!”

Hiljem kontserdi ajal tulid minu juurde inimesed ja tänasid mind õiglase kõne eest. Kui lahkuma asusime, karjus kultuurimaja direktor meile järele: „Minge! Minge ära, ei ässita siin rahvast!” Mina aga kutsusin ta enda juurde ja sosistasin talle kõrva: „Mine sa ise ka...”

Tõlkis ja toimetas Jaak Prozes.

Pildil: Grigori Mussaljov (ersa nimega Kšumantsjan Pirguž), Ersa keele päästefondi esimees.


Fenno-Ugria Teataja