Eesti rahva muusõum naas’ uma saanda synnypäävä puhul suurõtiiammõdi abiga suurõmbidõ teie pääl Eesti kihlkunnapiire siltega maaha märkmä. Edimäne kihlkunnasilt panti vällä minevä nädäli Tartumaal Luunja silla pääl, Võnnu ja Tartu-Maarja kihlkunna piiri pääl.
Yts taa ettevõtmisõ iistvidäjä, aokirä Akadeemia päätoimõndaja Kiho Toomas (46) kõnõlõs kihlkundõst ja näide tiidmise tarvilikkusõst seo ilma aigu.
Miä nuu kihlkunna omma?
Kihlkund om yts väega huvitav asi – kõgõpäält om tä eesti rahva põlinõ kogokundligu kokkosyndymise ala. Sõna kihlkund tulõ jo esi kihlast, mis om yts väega vana sõna ja om märkny määndsitki kimmit köydyssit millegiperäst umavaihõl kokko putvidõ inemiisi vaihõl.
Täämbädsen keelen omma tuust mõnõ jäle alalõ, mis näytäse säändsit köydyssit – veetäs kihla, inne paariminekit lastas hinnäst är kihlada...
Kihlkund om kõgõ põlitsõmb sotsiaalterritoriaalnõ ytsys Eesti ala pääl. Tiiämi jo, et kihlkunna olli olõman joba muistidsõ esisaisvusõ aol.
Tuusama muistidsõ kihlkundligu struktuuri, mis Eesti ala pääl olõman oll’, võti yle ka 13. aastagasaal siiä tulnu vahtsõ peremehe. Kristligu kerigu vahtsõnõ «klerikaal-administratiivne»
kõrraldus säädse hinnäst vana systemi perrä, es lahu vanna är.
Tuu oll’ as’a loomulik edesiarõnõminõ. Nii pysse tuusama loomulik arõng – mille perisalusõs oll’ muistinõ maastigu perrä tekkyny kõrd – läbi aastasatu.
Tuuperäst ommaki kihlkunna läbi aoluu kõgõ pysyvämbä territoriaalsõ ytsyse Eestin. Om võlss mõtõlda, et kihlkund om midägi vanna. Mi ei tii tagasi ja ei märgi är «inneskiidsi kihlkundõ».
Ei, mi lihtsäle märgimi suurõtii-viirside silte pääle täämbädseni olõman olõva kihlkundligu struktuuri. Ja tuun mõttõn om kihlkund tõisist põra-aigsist vai inneskiidsist valitsõmisytsyisist põhimõttõlidsõlt tõistmuudu. Kihlkunnapiire muutminõ (mõnõ vahtsõ kihlkunna manotulõk), mis om aastasatu joosul juhtunu, om tulnu sisemädsest ja maastigulidsõst loogigast, ja taa viimäne om tähelepandmist väärt.
Yletsele läävä kihlkundõ piiri kokko määndsidegi luudusligõ raajuuniga: piiri läävä suurõmbit jõki vai sõs viilahkmid piten, kesk suuri mõtsu vai yle säändse (samblõ)suu, kost om rassõ läbi saia.
Seo aasta alostõdi Eesti teie pääl kihlkunna piire silte pandmist. Mille om vaia kihlkundõ piiri luudusõn är märki?
Ytest kylest om tuu Eesti rahva muusõumi kingitys umalõ rahvalõ. Kuna ERM om, nyyt joba sada aastat, kor’anu eesti rahva vannavarra tuu sõna kõgõ laemban mõttõn ni om uma kogu yles ehitäny ja systemi perrä säädny just kihlkundõ kaupa, sis om seo illos vastakingitys muusõumi puult. Tõsõst kylest saa taad kingityst pruuki kah. Naidõ silte perrä, mis teie viirde tulõva katõ aastaga joosul pisty pandas, saava kõik myydäsõitja Eestis parõmbahe arvu. Usu, et egä lihtsä eestimaalasõ pilk lätt Eestit kaiõn terävämbäs. Eesti loogiga nakkas parõmbahe silmä. Seo om ka yldrahvalik haridusprojekt.
Kõiksugumadsõ automehe, traktoristi vai matkaja saava telefonni yldä: «kulõ, ma olõ no õkva siin Kanepi kihlkunna piiri pääl...». Sis lätt rahva seen vahtsõst elämä ärunõhtõt struktuur, millel om suur rahvuslik väärtys. Olõmi nyyt nigu kõik osalidsõ ERMi interaktiivsõl ja muudsal väärtnäytysel – ka neo mi hulgast, kes või-olla Eesti rahva muusõumi olõmanolõmisõstki varõmb kuulnu olõ-i.
Määne om Ti meelest vanno maakundõ tähtsys täämbädsen Eestin? Kas maakunna/kihlkunna hindätiidmine (identiteet) om inemiisi seen alalõ vana maakunna vai kihlkunna perrä vai omma joba tekkyny vahtsõ hindätiidmise?
Hindätiidmine om vist arvusaaminõ esihindäst maailma seen – tuu, kuis ma hinnäst peris elon näe. Mis pututas inemise maa- vai piirkundligu hindätiidmise tundmist, sis arvada om, et parajalõ jovvun olõva valitsõmisytsyse tuud iks mõotasõ. Säändsit aotliidsi, ytiskundlikpoliitiliisi hindätiidmiisi om proomit õgal aol tekytä.
Ka kolhoosõl vai sovhoosõl oll’ jo uma hindätiidmine?! Niisama om no tegyny muistitsidõ eesti sõnnu «saarlanõ», «harjulanõ», «seto» vai «mulk» kõrvalõ vahtsõ sõna «jõgõvamaalanõ» vai «õdaguvirulanõ» jms.
Õga inemine, kellel om veidokenegi eesti keele tundmist, piäsi kergele nägemä naidõ sõnnu puhul tähendyserinevyst – vai mille mitte pruumi tekytä sõnna «hummogusaarlanõ» vai «lõunapõlvamaalanõ»? Taa kõik näytäs esisugumaidsi kujonõvidõ vai kujonõnuisi hindätiidmiisi esisugumast syvvyst. Ja õkva seo kotusõ pääl tunnus, et Eestin olõmanolõja kihlkundlik hindätiidmine om pall’o syvämb. Seo om mi kimmys.
Kas vana Võromaa kihlkunna jääse minkagi esierälidsega silmä?
Mis putus kihlkunna nimesiltehe, mis parhilladsõ ERM100 huugtyy aol yles säetäs, sis om Kotusõnimenõvvukogo tiidmisel ja hääskitmisel kokko kõnõld nii, et nuu Eesti paiga, kon om olõman ja vällä kujonõnu kotusõpäälidse kiräkeele traditsioon, sääl märgitäs kihlkunnanime silte pääl lisas eesti keelele ka kotusõpäälitsen keelen. Eesti puhul om jutt sis katõst eräle piirkunnast: yts om põlidsõ rannaroodsi maa – selle et roodsi kiil om jo kimmäskujonõnu kiräkiil –, tõõnõ sääne esieräline ala omgi Võromaa. Nii tulõva Võromaal noidõ kihlkundõ puhul, kon eestikeeline kotusõnimi om võrokeelitsest kiräpildist tõistmuudu, sildi katõn keelen, näytyses kirotõdas sildi pääle «Vastseliina/Vahtsõliina kihelkond».
Midä and inemisele tiidmine umast kihlkundligust periolõmisõst?
Taa om kõgõpäält juuri tundmisõ kysymys. Juuri tundmisõl om jälki kats puult: ytest kylest and ummi juuri syvvys õgalõ inemisele mano sisemäst hindäkimmyst, kimmämbä pysymist – katõ jalaga uma maa tundmist. Ja seo om yts ytlemäldä hää tunnõ inemisele. Säändsist inemiisist kuun saisja riik om jälki kimmämb ja julgõmb.
Tõõsõs om umast kihlkundligust periolõmisõst tiidmisest ka praktilist kassu: alatõn tuust, et mõistami valli, määndse rahvarõiva hindäle umblõmi, kooni sinnäni vällä, kost tiiämi otsi vanõmbidõ periolõmismaailma.
Kysse Rahmani Jan
Pilt: Kiho Toomas minevä tõsõpäävä Luunja silla pääl kihlkunnasildi vallategemise man