Ida-Virumaa 77 teadaolevast looduslikust pyhapaigast oli olulisim Kuremäe hiiemägi, mis vadjalaste kõige pyhama kohana pidi esialgu jääma luterlaste kiriku alla, kuid kuhu tsaar oma jõu ja õigusega pani hoopis õigeusu kloostri. Kui palju on siin maakonnas pyhapaiku säilinud ning kui palju neid mäletatakse, selgub siis, kui pyhapaikade inventeerimise kord kunagi siia jõuab, kirjutas ajalehes Põhjarannik Gerli Romanovitš.
Kunagi vadjalaste kõige pyhamaks kohaks olnud Kuremäele käidi kokku väga laiast piirkonnast. Ykski teine Ida-Virumaa hiiekoht ei olnud nii laialt tuntud kui see. See, et maausuliste kõige uhkemal mäel on praegu klooster, ainult rõhutab selle olulisust. "See oli koht, mida taheti hävitada. See ei ole ainus koht, kus eestlaste pyhapaika kirik ehitati. Neid on ka muul viisil hävitatud," tunnistab maavalla koja vanem Ahto Kaasik.
Allikas on alles
Vadjalastelt ei võetud ära mitte ainult pyha kohta, vaid ka augusti keskel olev tähtsaim pyha. "Päevale mõeldi juurde lihtsalt oma legendid," teab Kaasik.
Hiiemägi on Kuremäel alles siiani, nagu ka yks säilinud hiiepuu ja allikas. Lihtsalt hiide, mis toonaste reeglite järgi oli puutumatu ning kuhu ehitamine ja kus maa kyndmine oli tabu, on kerkinud klooster, kirik ja eluhooned ning nunnad harivad seal oma söögi tarbeks köögiviljapeenraid.
"Allikas on senimaani kasutuses. Sinna ohverdatakse mynte ning selle veega pestakse silmi, sest legend räägib, et see aitas taastada nägemist," räägib Kaasik.
Muistendeid pyhakohtade ravivõimetest on Eestis mujalgi. Sealt toodi vett ravimiseks, sellega pesti haigeid kohti ning seda anti joomiseks surijale ning viimasele pidi vett toodama just siis, kui too soovis. Aasta- ja kellaajast hoolimata.
Kui Lõuna-Eestis on säilinud komme, et puudele, millest matusevanker mööda sõidab, tehakse ristikujuline märge, ning selle ajalugu peaks ulatuma samuti aega, kus valitses maausk, siis Virumaal yhtegi sellist omalaadset kommet Kaasik olema ei tea. Kyll tunnistab ta, et selle piirkonna, eriti just Vaivara kandi eripära on vadjalaste mõjud. "Kui mujal Eestis räägiti vanapaganast, siis Vaivara kandis, kus vadjalaste mõjud kõige suuremad, räägiti hoopis sortsist ja sortsilastest," kinnitab Kaasik ning lisab, et vadjalaste mõju on tunda ka selle piirkonna inimeste kõnepruugis.
Hävinud rohkem kui mujal
"Teine võimas hiis on kohe Jõhvi kylje all," räägib Kaasik, kelle sõnul on pilt seal dramaatiline. Suurem osa Pauliku-Tammiku hiiesalust on jäänud aherainemäe alla. See osa, mis alles, on juba nõukogude aja lõpust kaitse all. "Seal on väga võimsad tammed," kiidab Kaasik. Pyhad pole mitte ainult kymmekond vana väärikat tamme, vaid ka hiie pinnast kasvanud uued puud: lepad, saared, kased ja pajud.
Kui looduslikud pyhapaigad on kannatada saanud igal pool Eestis ning hästi säilinud hiiepaiku on vähe, siis Ida-Virumaal on tööstuse mõju tõttu olukord eriti kehv. "Inimtegevuse mõju on siin tööstuse tõttu suurem kui mujal. Idapoolsetel aladel on neid mõjutanud veel põlisasukate äraminemine ja sõjad."
"Yhte hiiekohta teate sealkandis kindlasti veel," on Kaasik veendunud. "Sellest sõidate te iga kord Narva minnes yle ja selle olulisem ohvrikivi, Kanepkaula kivi on kohe maantee ääres," lisab ta.
Repniku hiiemägi seni veel kaitse all ei ole, nagu ka palju teisi Eesti pyhapaiku. Kyll on Repniku kohta hulga huvitavat pärimust. Räägitakse, et yhe kohaliku mehe vanaisa oli läinud enne esimest ilmasõda Kanepkaula kivi alt varandust otsima, oli kaevanud selle ääres ja kuulnud siis ylevalt kõva kärinat ja raginat. Vaadanud yles ja näinud: yleval on must kogu, ees kaks põlevat silma, pillub sädemeid ja liigub vaikselt mere poole. Järgmisel päeval oli ta kõnelnud nähtust kyla vanematele inimestele ning need olid ytelnud, et see tähendab sõda - enne Tyrgi sõda olnud samamoodi. "Ja varsti tuligi maailmasõda," jutustab maavalla koja vanem.
"Aga vaatamist väärt hiiekohti on lisaks nimetatutele veel. Kalinas näiteks, kus hiiepaigas on suur karstilohk. Samas kylas on veel vana pyha tamm. Väga võimas ja ilus puu," kiidab ta ning lisab, et peale laiemalt tuntud hiiekohtade olid olemas ka väiksemad - näiteks yhele perele või kylale kuuluvad - ning osas paikades ehitati pyhakohtadele aiad ymber. "Näiteks vadjalaste Venemaale jäävatel aladel tehti veel 19. sajandil selliseid aedu. Sealtsamast on teada ka selline juhus, et pyhaks pärnaks nimetati kaske, mis ilmselt oli kasvanud vana pärnapuu asemele," teab Kaasik.
Kalina hiie kohta räägib pärimus aga, et kohalikud inimesed matsid seal ohvrikivi maasse, et seda vennastekoguduse ryvetamisest päästa. Selliseid juhuseid, kus ohvrikivi maha maetakse, on Eestis teisigi, kuna pyhakohti hävitati massiliselt. "Omal ajal maeti meil ju ka Vabadussõja ausambaid ja tänu sellele on nii mõnedki neist säilinud," tõmbab Kaasik lähema minevikuga paralleele.
Emadepäeval pael ymber puu
Kaasiku sõnul kasutatakse ja tuntakse looduslikke pyhapaiku veel tänapäevalgi. Seda tunnistavad hiiepuu ymber seotud looduslikust kiust paelad ja lõngad. "Näiteks Lõuna-Eestis kutsus yks perenaiste selts emadepäeval hiiepuu ymber paelu siduma. See on väga ilus komme, kuhu saab korraga kaasata pere mitu põlvkonda. Seda traditsiooni võiks järgida igal pool mujalgi," kutsub Kaasik yles inimesi seda ka Virumaal järele tegema.
Kokku on Ida-Virumaal teada 77 pyhapaika. Nende tegelik arv peaks ulatuma aga sadadesse, sest ilmselt oli oma pyhapaik iga muinaskyla juures.
Kui palju pyhapaiku Ida-Viru maa-aladel tegelikult on, peaks selguma pärast seda, kui on läbi viidud pyhapaikade uuring, mida maavalla koda on viimasel aastal teinud koos Tartu ylikooli ja eesti Kirjandusmuuseumiga. Uurimistööga tegi koda algust juba 2003. aastal, kui valiti välja yks kihelkond Virumaal, yks Tartumaal ning yks Saaremaal. Ylevaatuse prooviaasta pidi katsetama ylevaatuse metoodikat ja korraldust.
Looduslike pyhapaikade riiklik arengukava näeb ette, et aastaks 2012 peab olema yle vaadatud 30 protsenti Eesti looduslikest pyhapaikadest. Arengukava on aluseks nende kaitse alla võtmisel. "Me oleksime seda suutnud eeldusel, et arengukava oleks saanud rahastuse 2008. aasta alguses. Tegelikult saime raha alles sygiskuul ja siis ka vähem kui lubatud ning summa tuli jagada veel kahe aasta peale," kurdab Kaasik, kelle sõnul on neil tänavu raha plaanitust kymme korda vähem, samal ajal kui riik andis yhe liigutusega Peterburi Jaani kiriku remondiks 115 miljonit krooni. "See on sama palju, kui kuluks kõikide hiite päästmiseks, uurimiseks, kaitse alla võtmiseks ja tutvustamiseks, ning siis ka jääks veel pool yle," tunnistab ta ja lisab, et ta loodab, et inventeerimistöö saab tehtud enne, kui mäletajad on surnud ning pole enam, mida päästa.