„Ohvriallikas” on väike kogumik etnograafilist materjali, katked või osa suuremast ja tähtsamast Aleksejevi filmist, kirjutas Sirbis Jürgen Rooste.
Sverdlovski oblastis on Izi Tavra kyla, kus kõneldakse veel mari keelt, kus on elus idamaride tavad, mida mõned inimesed väga usinalt hoiavad. 2008. aastal 2.–5. põimukuud (vaid mõni päev ju!) käis filmi autor Aleksei Aleksejev koha peal ja pyydis neid killukesi, ahmis sisse seda möödunud aegade hõngu ... Kui Soome nõukogudelumma pimedusega kaetatud kommunist Leena Hietanen yhe raadiosaate lindistusel ytles, et soome-ugri asjade ajamine on nagu surnud hobusele steroidide systimine, siis kähvatas mus miski viha. Sest see kõlas halvustavalt, noh, umbes nagu oleks väiksed rahvad ise syydi, et Nõukogude Liidu kuhtutamise ja kaotamise masin nii tõhus oli.
Muidugi on tõde, et soome-ugri maailm on välja suremas, aeglaselt, aga kindlalt ja rahulikult. Mingis mõttes oli Kivisildnikul kuskil Delfi arvamusloos torgates õigus, et meie Nokia on väljasuremine (tõsi, ta mõtles eestlasi, aga tulnuks rääkida geneetilis-etnograafiliselt, soome sugu rahvastest laiemalt). Tõsi, marilased on meile suhteliselt kauged sugulased, nende kultuuris ja keeles on eestlase silmale/kõrvale tugevaid tatari ja vene mõjusid, kuigi ka miskit kriipivalt ja ilmeksimatult äratuntavat „oma”.
Vananevad asjaajajad
Nii teebki kurvaks, et filmis on mari keeli kõnelemas ja mari asja ajamas näha enamasti ikka vanemaid inimesi. Lisaks torkas mind valusasti, kui yks vahva proua ytles rahvariiete tikkimisel, et „pyyame mitte välja mõelda uusi mustreid, muidu kaob haruldane klaaspärlitehnika” (sellel lausel on pea metafooriväärtus!). Me kõneleme siin ka täna eurooplastena, kuidas vananevast, demograafilises kriisis Euroopast on saamas maailma rahvaste muuseum, kus kohalikud saalitädikestena oma nurgataburettidelt valvsalt turistihorde piiluvad.
Elm, mis sisimas enam ei mängi, ei loo – „pyyab mitte välja mõelda uusi mustreid” –, on natuke nagu merevaiku sattunud putukas, või nagu yks viimasest kolme-neljasajast amuuritiigrist, keda kunstlikult elus pyytakse hoida. Mõelge, kui seda tehtaks veel vastumeelselt, kui kaduvad eluvormid – muukeelsed enklaavid – kujutaksid endast mingit kujuteldavat poliitilist ohtu... Nagu yhe looma- või taimeliigi kadumisel saab põntsu kogu ökosysteem, nii on see ka rahvaste ja keelte ja kultuuridega. Valitseva keele kandjad võivad ju väiksema ala sulandumise yle veidi aega koledamal kombel rõõmu tunda, kuid mängivad ennast ise sarnaste, teiste domineerivate mehhanismide lõksu. Ja on ka määratud kaduma.
Aga film? Aleksejevi materjal pärineb mõnest päevast, ytleme, tal pole olnud palju rohkem võttetunde kui paljudel „Eesti lugude” sarja tegijatel, kelle ressursid on samuti sageli piiratud. Ausalt võttes koguneb nii rohkem säärane korraliku telesaate materjal, mis päris filmi mõõtu ikka välja ei anna. Kuigi, eks seegi piir ole hakanud hägustuma. Ohvriallika kujund vaheldub ja põimub etnograafiliste teemadega, just sääraste teemayksuste kaupa: esmalt smugriloost laiemalt, siis veidi ohvriallika tähendusest, siis rahvarõivaste tikandeist, siis taas ohvriallikaist (saame teada, et põua-aegadel säält ka juuakse), siis maride, just idamaride lugu, siis rahvamängud, siis jälle allikast, saunast, lõnga- ja kangavärvimisest ... Lõpuks allikasymbolist. Natukene kõigest, nagu yhes korralikus õppefilmis, mis pyyab meile kiiresti tutvustada midagi kaduvat, aga väärtuslikku, erilist ja pyha.
Kondimängud allika ääres
Mõned leiud on Aleksejevil suurepärased: filmi pääliskiri võinuks olla ka „Kondimängud”, sest, jah, me sugulaste ja esivanemate mängud käisid ysna surma ligi – loomakontidega (eks olnud see siingi veel nii, na sajakonna aasta eest vahest). Justnagu põrgulistel kuskil Grimmi muinasjuttude kummituslossis! Möödunud aegade vaimud – film näitaski vanu inimesi lustlikult konditykkidega mängimas (nagu mõnes Heinsaare novellis), oma lapsepõlve ja hää uhke rahva möödanikku meenutamas, see sobinuks hästi ka keskseks motiiviks ja looks.
Muidugi, nagu ohvriallikaski, miski vägine pyhapaik, mille jõudu veel teatakse ja pruugitakse (nagu ussisõnu muiste), kuid mis enam rahvast kaitsta ei suuda kõige tolle päälevalguva ja paratamatu eest. Ei-ei, ei taha mina idamaridele või smugri rahvakildudele kaduvikku kraaksuda, kuigi see mul Aleksejevi kaadreid kaedes miski valusa melanhoolia ja õrritava hirmuna muidugi välja lõi – vaevalt et ydini energiast pulbitsev noor mari režissöör ise nii mõtles või säädis, tema peabki kirglikult kerjama neid tähekilde, mis igal õhtul säraksid katuste kohal.
„Ohvriallikas” on väike kogumik eluolulist ainest, tegelikult katked või osa mingist tulevast, suuremast ja tähtsamast Aleksejevi filmist, mitte veel valmis, kujundeist tiine ja lugu lõpuni (või uue alguseni) pajatav silutud meistriteos. Ei, Hietanenil polnud õigus: soome-ugri rahvaste vaim ja hingus annab tollele avarale ja ryystatud, kurvale maale miski looduseväe ja sisu, mida tal muidu enam poleks, kui ebainimlik, inimesi industrialiseeriv, yhetaolistav riigimonstrum lõplikult võitnud oleks. Me elame ainult tänu liigi-, keele-, kultuuri-, inimtyypide kirevusele. Iga kadumine, hukk, väljasuremine ... see on meie enese oma. Seepärast on ka Aleksejevit vaja. Yht pyydlikku mari režissööri ja lapsesuud, kes annab liigikirevust me filmimeeste sekka ning talletab killukestena asju, mida teised enam ehk ei talleta. Annaks jumal talle tarkust ja kannatust oma materjali koguda, varuda ja systematiseerida, et see kunagi ka esteetilise kompositsiooniga meid jalust pyhiks ja sedaviisi smugriasja pärustaks.