Eelmisel nädalavahetusel toodi eesti kodudesse kaseoksi. Mitte ainult Eestis, vaid mujalgi maailmas, kus eestlasi elab ja kasepuid leidub.
Suvisted, mida tuntakse veel kasepyha, munapyha, kiigepyha, suvepyha, tõupyha ja nelipyhi nime all, tähistavad meie rahvakalendris kevadsuve saabumist, kirjutas Ahto Kaasik Maalehes.
Mäletan lapsepõlve suvistega kaasnevat erilist rõõmsat elevust ja isegi salapära. Suvistelaupäeva õhtul pyhkisid ema ja vanaema õue ning teeradasid. Isa kyttis sauna. Koristati tube, käidi saunas ja pärast seda yhiselt kaseoksi toomas.
Usun, et neid mälestusi ja oma iga-aastaseid tavasid jagavad minuga paljud eestlased.
Ja mitte yksnes suvistepyhade omi, vaid ka jaani- ehk leedopäeva, mihkli- ehk kasupäeva, hingedeaja, kadri- ehk lambapäeva, jõulude, vastla- ehk liugupäeva, munapyha ja teiste pyhade kombeid.
Võõrmõjud meie elus
Need on meie rahva põlised pyhad, osa meie juurtest. Kuidas siis on kyll juhtunud, et Eesti riik, mille olemasolu eesmärk on põhiseaduse kohaselt eesti rahva, kultuuri ja keele kestmine yle aegade, ei tunne neid pyhi sama hästi kui tema põlisrahvas?
Eesti omariikluse kogemus pole kuigi pikk ja sedagi varjutab okupatsioonide taak. On tore, et meil leidub kaunilt korda tehtud mõisaid ja kirikuid, kuid on kurjast, et rahva põline pärand on jäetud vaeslapse ossa.
Näiteks eraldas valitsus jõulukuus Peterburi Jaani kiriku remondiks summa, mille abil oleks õnnestunud kaardistada ja kaitse alla võtta kõik Eesti looduslikud pyhapaigad ning pool rahast oleks jäänud veel ylegi.
Samas on suurem osa põlisrahva kõige pyhamatest paikadest - hiitest - endiselt hävimisohus ning igal aastal hukkubki osa neist jäädavalt just rahapuuduse tõttu.
Äsja ilmus "Vana kandle" sarjas trykist Lyganuse kihelkonna regilaulude kogumik, kuid samas tempos jätkates kulub kõigi kihelkondade regilaulude avaldamiseks vähemalt 450 aastat.
Ja siingi on tegu meile eriliselt omase ja maailma ulatuses haruldase nähtusega. Professor Juhan Peegli sõnul ulatub maarahva regilaulutava viie aastatuhande taha.
On paratamatu, et võõrad kultuurimõjud jõuavad meie ellu. Paljud eesti õpetajad hoolitsevad igal aastal selle eest, et meie lapsed tähistaksid halloween'i, sõbrapäeva ja Walpurgi päeva. Seda enam oleks ootuspärane, et Eesti riik väärtustaks meie põliseid tähtpäevi.
Muutused looduses
Riiklikuks tähtpäevaks või pyhaks kuulutamine võiks muuta põlised pyhad tähtsamaks ja aidata nendega seotud tavadel edasi kesta. Liugupäeval liugu lastes, toomapäevase suurpuhastusega jõule alustades, munapyhal mune värvides ning muid aastatuhandete vanuseid tavu järgides hoiame oma rahvuslikku järjepidevust.
Põlisrahva maausulised pyhad tähistavad eelkõige looduses toimuvaid muutusi, kuid langevad ajaliselt vähemalt osalt kokku kirikupyhadega. Mõlema kalendri liikuvate pyhade täpse aja määramisel lähtutakse veel vanematest kalendritest.
Kuid põliste pyhade riiklikul kehtestamisel ei peaks lähtuma mitte nende usulisest kyljest, vaid eeskätt sellest, et tegu on põlisilma, rahvakalendri ja rahvuskultuuri hoidmisega.
Kristluse, judaismi ja teiste usunditega seotud pyhi võib riiklikult pidada teistes riikides, kuid meie põlisrahva pyhi saab põhimõtteliselt riigipyhana tähistada ainuyksi Eestis.
Kehtivaid riigipyhi tuleks vast ka muul moel korrastada. Ilmaliku rahva suure enamusega riigis, millel pole põhiseaduse kohaselt riigiusku, ei ole vaja usupyhi.
Suur reede on eeskätt kristlaste pyha ning munapyha nimetatakse ametlikult samuti kristlikuks - ylestõusmispyhaks. Seejuures on avaliku arvamuse uuringud juba aastaid näidanud, et näiteks munapyha ei pea enamik eestlasi kristlikuks ylestõusmispyhaks, vaid just põliseks munapyhaks.
Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal kehtestatud võõrpyhad on meie kalendrist kadunud. On ootuspärane, et ka varasemad okupatsioonipyhad või nende nimetused sealt kaoksid.
Kes meist poleks mõelnud, et Eesti riigis ei tähistata vääriliselt põlisrahva pyhi.
Kuigi riik on oma otsustes ja tegemistes vaid õige vähe põlisrahva riik ning kohati lausa põlisrahvavaenulik, on enamik maarahvast selle kodanikud ja riik tegutseb põlisrahva maal. Seega võiks ju ka põlisrahvas selle riigi hyve praegusest enam kasutada.
Hyved poleks ainus põhjus oma pyhade kehtestamiseks. Pyhadele riikliku tähtsuse andmine tõstab nende väärtust avalikkuse silmis, aitab neil edasi kesta ja tugevdab meie rahvuskultuuri ehk maakeeli väljendudes juuri.