Ameerika antropoloog Laura Bohannan kirjeldab oma romaanis „Tagasitulek naeru juurde” (1966), kuidas yhes Nigeeria kylas pärast rõuge-epideemiat kogunetakse jutustama ja kuulama lugusid. Esitus on väga teatraalne, jutustamisega käib kaasas tegelaste jäljendamine, tants ja laul; samal ajal kõlab ka lugude kriitika, vahelehyyded ja kommentaarid. „Igavaid lugusid polnudki. Kuulajad ei oleks seda syndida lasknud. Nad väljendasid valjuhäälselt niihästi kiitust kui laitust, ja kui mõni jutuvestja ei suutnud nende tähelepanu köita, karjuti temast lihtsalt yle, kirjutas Sirbis Hasso Krull.
„See lugu on liiga pikk.” „Sa ei oska ju laulda.” „Sa pole sellest loost ise aru saanud.” „Õpi ometi tantsima.” Mõnikord piisas vaid põgusast hetkest, mil tähelepanu hajus, ja juba kargas ringi keskele uus jutustaja, alustades enne kui eelmine oli lõpetanud. Siis võis mõnda aega kuulata kahte lugu või kahte laulu yhekorraga. Varsti aga liitusid kuulajad kindlalt yhe kooriga, nii et teine jutuvestja jäi vait ja istus maha.” Kuna paljud lood jäävadki seetõttu lõpetamata, eeldab niisugune jutustamiskultuur muidugi pärandi head tundmist. Lood ei lõpe ära ka siis, kui jutustamine ise vaibub – vastupidi, pärast esituste lakkamist sõnavahetus alles algab. Kõik myytilised ja muinasjutulised syndmused seostuvad päevakohaste teemadega, nende yle vaieldakse ägedalt ja igayhel võib olla asjast omamoodi arusaamine.
Ehk, nagu seletab Roger D. Abrahams raamatus „African Folktales” („Aafrika rahvajutud”, 1983), „mustas Aafrikas ongi kunst elu ja vastupidi, ta ei jää lihtsalt inimlike ja kogukondlike suhete peegelduseks, vaid muutub otseseks aruteluks selle yle, kuidas asjad praegu on ja kuidas nad peaksid olema; kunst ei piirdu elu jäljendamisega, vaid teravdab ja tõstab esile inimeste kõige tähtsamaid probleeme” (lk 9). Sellises ymbruses on raske ette kujutada, et inimesed võiksid kauaks omaks võtta ideesid, mis on neile või nende kogukonnale tõsiselt kahjulikud. Vanade lugude kaudu, kus kyll tegelasteks on loomad või mytoloogilised olendid, tuleb tõde ikka päevavalgele ja seostub varasema kogemusega. Võiks arvata, et tänapäeva lakkamatus meediakäras, keset igikestvat diskussiooni, mida omavahel peavad elukutselised vaidlejad – poliitikud, ajakirjanikud, telestaarid –, toimub kõik seesama veel intensiivsemalt. Ideesid sõelutakse läbi palju rohkem, probleeme arutatakse palju mitmekylgsemalt ...
Imelikul kombel aga ei ole see nii. Nagu selgitab meie antropoloog Aet Annist, võtavad isegi töötud lääne yhiskonnas omaks neile vaenulikud sotsiaalsed normid ega yrita neid kuidagi vaidlustada, vaagida ja ymber hinnata. „Ise sageli töökaotamise ohus töölised kasutavad võimusysteemi moraalseid hinnanguid töötusele; sealhulgas suhtuvad töötutesse negatiivselt needki töölised, kes on juba töötust kogenud. Veel enam, sedasama hegemoonset diskursust kasutavad ka töötud ise, eristamaks endid kui väärikaid, väliste olude sunnil töötuks jäänuid nendest, kes on töö kaotanud vääritute isikuomaduste tõttu ja seega polegi paremat saatust ära teeninud. Nii osalevad töötud ise tahtmatult töötuse negatiivse kujundi loomises.” (Vikerkaar 2009, nr 4-5.)
Näiteks nyydses Eesti kylas poleks seega mõeldav, et pärast mõnd sotsiaalset vapustust korraldataks yhine jutuõhtu, kus pärast värvikaid esinemisi yheskoos arutataks tekkinud probleeme. Sest inimesed, kes on kõige rohkem kannatada saanud, ei tuleks sinna lihtsalt kohalegi. Kuid milline oleks Eesti siis, kui meil kogu „hegemoonse diskursuse” kiuste mingi ime läbi ometi elustuks muistne jutustamistraditsioon?
Kui me kogu individualistlikust isolatsioonist hoolimata ometi leiaksime viisi, kuidas jagada olulisi kogemusi, ilma et sellest saaks pihtimus või tarbetu eneseõigustus? Kui me oskaksime päriselt jutustada, nii nagu osati vanasti või nagu veel hiljuti osati kuskil Aafrika kylas (mine tea, ehk osatakse seda seal praegugi)? Kui meil väga-väga pikkamisi, tasa ja targu õnnestuks vabaneda kahjulike väärtushinnangute sopast, millega liberaalne kapitalism meid yle on kallanud? Ehk ei olegi need veel nii sygavale sööbinud kui arvatakse? Ehk võiksid vaesed ja väetidki tõusta jalule ja kõnelda, ehk võiksid töötud leida jutuvestjatena tööd? Tean kyll, mida selle peale tavaliselt vastatakse: see ei ole reaalne. Heakene kyll, ma olen nõus. Aga meenutagem, kuidas kunagi hyyatas yks kylahull: „Ykskord on Eesti riik!”. See väljavaade polnud siis reaalne.
Võite öelda, et olen unistaja, aga ma pole ju ainus.