Raplamaa looduskaitsja, tänavune Erik Kumari preemia saaja Tiit Petersoo nimetab Sipa pärna yheks tuntumaks põlispuuks Eestis.
Kord jäänud Sipa pärna juures heinavedu katki, sest pärna otsas käinud kontsert. Mitte linnukontsert, päris puhkpillikontsert. Pärnu pasunakoor oli möödasõidul peatunud ja iga pillimees leidnud endale suure puu harudel mängupaiga. Mehed ise lehtede varjust ei paistnud, aga puus myrtsus muusika, kirjutas Rohelises Väravas Eha Järv.
Sipa pärna juures peatuvad sagedasti matkajad, keset välja kasvava niine juurde on kerge ligi pääseda. Möödasõitjad tulevad, vaatavad, teevad pilti, sõidavad edasi. Kui paljud kylastajaist teadvustavad tänapäeval endale Sipa pärna kui hiiepuud? Juba kuuesaja aasta eest kandsid esivanemad pärna juurde oma muret, palusid hiiepuult jõudu ja lootust. Tõid niine alla ohvrikivile ande nende lootuste täitumiseks. Kõnelesid puuga.
Henrik Relve kirjutab põlispuude raamatus, et puu seisund on viimastel aastatel järsult halvenenud. Veel 1955. aastal tehtud fotodelt paistab pärn kahara ja laiuva võraga. Äkki on nii, et puu võib suhtlemata kaotada oma väe? Nagu inimene jääb yksilduses nõrgaks, saab tugevaks aga teist toetades.
Mõisnik kaitses ohvrikivi
Varemalt oli pärnal seitse haru ja seitse tema õnnenumber. Puu all kokku saanud armastajapaarid on elu lõpuni kokku loodud, ning kes puu all kohtumise järel paari läinud, neile olevat perre syndinud seitse poega, nii teab vanarahvas. Pärna juures käidud ka hobuseid paaritamas.
Sipa metsakyla Vanamardi talu peremees, endine kolhoosi metsaylem Ilmar Paunmaa ei tohtinud noorena puu juures käia. Pärnapuu jäi siis maale, mille peremees oli uhkevõitu mees, ei sallinud võõraid.
Kui maa veel mõisnikule kuulus, ei olnud ka igal kylamehel pärna manu asja. Niinest ja ohvrikivist pidas mõisahärra lugu kyll. Sipa silla ehituse ajal tahetud puu lähedalt suurt kivi sillasamba aluseks vedada. Hakatudki tassima, aga mõisnik ajanud mehed minema.
Nõukogude ajal kerkis karjalaut ohvripärnast vaevalt saja meetri kaugusele ning selle silo- ja sõnnikuhoidla plaaniti rajada päris hiiepuu kylje alla. Märjamaa looduskaitsja Harri Jõgisalu abiga õnnestus kuulutada pärna ymbrus looduskaitsealuseks maaks ja see ala piirati taraga.
Hiiepuu, metsavaimu hoida
Puu on vanaks jäänud, kuivanud oksaraage leidub palju. Lõuna poolt kasvab tyve ymbrus võsudesse, puu jämedustki ei saa enam mõõta. «Aastate eest, kui töötasin kolhoosi metsaylemana, tõime kraana kohale ja kärpisime kuivanud oksi – tegime ilulõikust,» meenutab Ilmar Paunmaa. Tyveõõnsustesse pandud plommid pysivad siiani.
Hiiepuu on pyha, tema kyljest ei või oksa murda, ei elusat, ei kuivanud raagu, ning hukkunud puugi kõdunegu oma elupaigas. Selline on hiiesõprade veendumus. Puu hukkumisega ei kao veel elu puus. Ka kõdunemine on elu, teistsuguste olevuste elu.
Sipa ohvripärn
• Kasvab Märjamaa vallas Sipa kylas Märjamaa-Koluvere tee ääres Kasari jõe sillast paremat kätt.
• Puu vanuseks arvatakse ligi 600 aastat.
• Puu kõrgus on 13 meetrit ning tyve ymbermõõt 0,6 meetri kõrguselt yheksa meetrit. Tyvi jaguneb 0,7 meetri kõrguselt kolmeks haruks.
• Rapla maakonna kaardile on märgitud 75 puud või puude gruppi ning 65 parki põlispuudega.
Kuva: Sipa hiiepärn, Vahur Puik.