Puupasun, aga ka lutt, piibar, paimetõru, tõri või hunditõri. Seda karjapoisi abimeest ja mänguiriista tuntakse mitme nimega, kirjutas Rohelises Väravas Luule Lõhmus.
Kylatanumalt kostev hääl kiirustas taluperenaist tagant: «Tutu-lutu-tutu-lutu». Sumbkylades, kus loomad yhiskarjas hoiti, käis karjane hommikul läbi kyla ja kogus loomi kokku. Pasunaheliga andis ta perenaistele märku loomad laudast välja ajada. Õhtupoolikul oli karjakelladega segunev pasunaheli märgiks karja koju saabumisest.
Piibar oli nii väärt töövahend kui ka meelelahutaja karjapoisi elus. Tuli ju ikka ette, et loomad olid vait ja vagusad ning karjasele kippus igavus kallale.
Karjasepasunat ei saa pidada eriliseks pilliks, pigem on ta selline törtsutamise riist, leiab Jyri Kusmin, Raplamaa Sillaotsa talumuuseumi juhataja. Puuduvad ju traditsioonilised sõrmeavad, millega helisid suunata. Osavamad karjapoisid suutsid siiski mõned viisijupid välja võluda. Viisides vaheldusid aeglased osad kiirete pasuna lututamistega.
Yksikud jämedad törtsatused
Ylo Reidolf Rõngu pasunakoorist meenutab, kuidas ta lapsepõlves koos vennaga karjas käis. Loomulikult kuulus karjasepasuna puhumine
asja juurde. «Eks see rohkem lõbuasi oli meile,» räägib ta, et kord vanemate poiste pasunategemist näinud, tuli isu ka endal proovida.
Mingeid kindlaid viisijuppe neil vennaga välja ei kujunenud, pasun oli niisama mitmesuguste helide katsetamiseks. Seetõttu täiendasid poisid pasunat ka sõrmeavadega – nii sai helide valik laiem.
Bioloog Olav Sarv valmistas karjasepasuna koos oma sõbra Kristjan Mooraga tudengipäevil 1985. aastal Lahemaal zooloogiapraktikumi ajal. Poiste eesmärgiks oli pasuna abil loomi metsas jooksu ajada, et siis saaks neid vaadelda ja pildistada. Ajujahis on iga hääl teretulnud.
«Tegime selle kasetohust,» kirjeldab elamuslikku ettevõtmist Olav Sarv. «Keerasime kyllalt peenikese pasunatoru, sest jämedamast ei jõudnud häält välja puhuda. Peenikesena sai toru ka pikem ja eesmärk oli ikka, et mida pikem, seda uhkem.»
Et karjapoisid ka vanasti ikka uhkuse pärast pikemaid pasunaid vormisid, kinnitab rahvapärimus.
«Viiside mängimiseks meie pasun ei sobinud,» jätkab Olav Sarv, «sest mingeid sõrmitsemise avasid me ei teinud. Torust tulid vaid yksikud jämedad törtsatused.
Kui loomade ylesajamiseks läks, oli pasunaga metsas puude vahel tylikas joosta. Pasun tuli käima panna kahe mehega. «Yks hoidis toru, teine puhus.»
Pasunajahi lõpus kostiski lähedaselt metsasihilt rõõmuhyye, sihil varitsenud kursusevennal õnnestus pildistada põtra. Oli siis eluka yles ajanud pasunatörts või lihtsalt ragin.
Lausa taies
Juba kolmkymmend aastat kuulutavad kaks piibarit ehk karjasepasuna mängijat Tallinna Viru tänava ja Pärnu maantee nurgal Musumäel kevade algust. Mängijateks on isa ja poeg, Toivo Luhats ja Toomas Luhats. Algatas selle tava Tiina Mägi Kodulinna majast.
Karjasepasuna ehk piibari eri helid tekitatakse Toomas Luhatsi sõnul huultega või puhumistugevust muutes.
Iga piibar on erinev, lepa-, kase- või pajukoorest kooniline keeratud pillitoru, lausa taies, ytleb Toomas Luhats. «Õige karjasepasun on ilma sõrmitsemisaukudeta. Kui on augud, siis on see lepatoru, ja lepatoru on ka lyhem.»
Ta meenutab veel, et mängis kaheksa-aastasena rahvatantsupeol karjasepasunat, mis oli pikem kui ta ise.
Mängu saab õppida
Enamlevinud pasunaaineks on lepakoor. Pilli saab valmistada vaid siis, kui puudel mahlad liiguvad ja koor lahti. Lepatoru tegemiseks võetakse pisut yle meetrine oksteta lepahalg ja kooritakse sellelt spiraaljalt kymnesentimeetrise ribana koor. Sellest koorest keerataksegi pasun kokku.
Karjapasunat on tehtud ka pärnakoorest ning kuuse-, kase- ja haavapuidust. Viimastel juhtudel lõigati puutyvi pooleks, õõnestati seest tyhjaks ning liideti mõlemad pooled pasunaks. Kui oli soov, et pasun suve vastu peaks, tuli see puhkehetkedel vette likku panna. Vastasel juhul kuivas pasun ära – heli polnud enam see mis enne ja pill võis kergesti puruneda.
Ylo Reidolfi sõnul ei paistnud loomad kyll suuremat hoolivat poiste muusikalistest katsetustest. Alguses ajasid kõrvad kikki, kuid peagi harjusid karjaliste törtsutamisega ära. Jyri Kusmin seevastu usub, et kyllap lojused teadsid: kuniks karjapoiss puhub, on ka neil silm peal hoitud ja oht ei ähvarda.
Selleks, et saaks pasunat või tohutorbikut meisterdada, pidi karjapoisil taskunuga olema. Väitsa olemasolu oli auasi.
Loomi karjatavad nyyd pasunaga poiste asemel elektrikarjused ning karjasepasunat saab meisterdama õppida vaid yksikute meeste käe all muuseumis või eraldi õppepäevadel. Jyri Kusmin õpetab koolilapsi karjasepasunat puhuma.
Pole igal poisikesel enam oma väitsagi. Nii kipuvad kaduma meisterdamisoskus ja leidlikkus loodusest omale tegevust leida. Võib-olla tasuks isadel-poegadel mõni oskaja mees yles otsida ja ka endale mõnus mänguriist valmis meisterdada. Mis te arvate, kuidas kõlab karjapasun õhtuvaikuses?