Kui kylakiikede uurimisega tegelev Piret veel väike tydruk oli, meeldis talle hirmsasti kiikuda. Nyyd kogub ta pigem kylakiikede fotosid, siiski läheb vahel aga õhtuti Tähtvere spordiplatsile, et ...
Tartu ylikooli geograafiadoktoranti Piret Pungast on vaevanud kysimus, miks kylakiiged Eesti maastikul ikka veel alles on. Õieti on sõna “vaevab” siin liialdatud, sest kiiged pole loodud mitte vaeva, vaid pigem meelelahutuse, rõõmu ja kokkukuuluvuse jaoks, kirjutas Maalehes Sulev Oll.
Nagu päikese teekond
Siin peitubki esimene põhjus, miks kiikede käginat Eestimaal ikka veel on kuulda, sest paljusid eri tahke siduv tegevus on inimestele endiselt tähtis.
Teine põhjus on kindlasti rahvakultuurist pärit tava edasikandmine, mida on kohalike elanike algatusel nyyd lausa riiklikult või kohaliku omavalitsuse tasandil toetatud.
Kolmas põhjus on tõsiasi, et kiige saab väiksema seltskonnaga ise ja yhiselt teha. Või siis tellida mõnelt kiigemeistrilt. Internetist leiab tõesti ka kylakiikede myygipakkumise, seda isegi koos hinnaga. Näiteks 40 000 krooni. Või 23 000.
Piret Pungas, doktorant, kes õhtuti Tähtveres lasteväljakul kiikumas käib (“Linna pole ju kylakiikesid ehitatud, kuigi näiteks Tartusse Supilinna sobiks see väga hästi,” leiab ta), jõudis oma kiikumishuviga nii kaugele, et tegi magistritöö teemal “Kiigekohad Eesti maastikes”.
Millal rajati Eestimaale esimene kylakiik, seda Piret siiski öelda ei oska. Arheoloogidel pole kindlaid tõendeid selle kohta, et puujuppide jäänused mõnes hiies võiksid olla just kiige tugitalad. Samas viitavad kiikedega seonduv rahvapärimus ja kiigelaulud ikkagi pikaajalisele tavale. Kindel on aga see, et XVIII sajandil olid kylakiiged olemas.
Oletatakse, et kiikumiskombe teke on seotud aastaaegade vaheldumisega, mida eestlased on alati tähtsaks pidanud. Kiikumine kujutas päikese teekonda yle taevavõlvi, mis soosis võitu pika, pimeda ja kylma talve yle. Rituaalne kiikumine kehastas viljakust, tegi keha kergeks ja hoidis terve, tagas nii põllu, karja kui ka inimese edenemise.
Hiljem kadus tasapisi kiikumise põline usuline tähendus, kuid komme säilis.
Ajapikku hakati kiigel käima, et lihtsalt lõbutseda, tööst vabal ajal kokku tulla, pillimängu järgi tantsida. Põhja-Eestis käidi kiigel kogu suve vältel, Lõuna-Eestis pysis kiikumise usuline tähendus kauem.
Kuni XIX sajandi teise pooleni oli kiikumine levinud argielu osa. Viimase 100 aasta jooksul on kiigekombestiku tavapärasus tunduvalt vähenenud.
Samas ehitatakse kiikesid ikka ja jälle. Ainuyksi PRIA tegi aasta tagasi otsuse vähemalt 21 kiige ehitamise rahastamiseks.
Kuigi kiikumise algsest tähendusest on enamik kaduma läinud, tullakse leedoõhtul endiselt kiige alla. Nii, nagu tehtud aastasadu: kogunetud, mängitud, lauldud, räägitud, oodatud kallimat. “Seetõttu väärivad kiigeplatsid ning kiigetavad hiite, kalmete, ristipuumetsade ja teiste pärimuskohtade kõrval säilitamist,” väidab Pungas.
Millist paika aga säilitada? On ju kiigeplatsid yhelt poolt ebaselge päritolu ja tähendusega kohad kaugest minevikust, teiselt poolt osa tänapäevasest maastikust – seega on kiigekohad yhtaegu nii erilised ja tavalised.
Samas, kui objekt on miskitpidi oluline, luuakse uus kiht vanale peale. Nõnda tekivad uued kiigelood ning ehitatakse uusi kiikesid kas vanadele või uutele kiigekohtadele. Nii saavad ka mõnedest pyhadest kombetalitustest paljudel juhtudel kombed, mida täidetakse harjumusest või tuttavlikusest.
Uus kiht vanal kohal
Kiigetavadel on muude omataolistega võrreldes siiski mõnetine eelis: kiiged kuuluvad praegugi kylaelu juurde ning seda tava väärtustab ka noorem põlvkond. Nii ei ole yllatav, et vähemalt yks kylakiik on Eestisse lisandunud ka sel kuul – nimelt Lääne-Virumaale Viitna kõrtsi juurde.
Mis puutub väitesse, et kiikumine on eestlaste rahvussport, siis sellel on tõesti tõepõhi all. Nimelt ehitas Pärnu mees Ado Kosk 1993. aastal kaks kiike, mis võimaldasid sarnaselt vanadele kylakiikedele kiikuda yle võlli.
Kiik ei pysi ilma remontimata yle 6–7 aasta, uue ehitamisega võib vahetuda ka kiigekoht. Mõnel pool ulatub koha vanus siiski 30 ja enama aastani. Nii kaua pysib kiigekoht, kui kiik ehitada mitte puidust, vaid metallist, nagu on tehtud Tartu lähedal Mõisanurme kylas Kiigemäel.
Punaseks värvitud raudtorult võib leida aastaarvu 1985, lõkkeplatsile kuhjatud katkine mööbel lubab aga oletada, et jaanituld tehakse ja kiigutakse seal ka tänavu.
Tuli peletas kurjad vaimud
Metallist kiigel on peale materjali veel teisigi erinevusi. Nimelt ei tee ta iseloomulikku häält, ei kiiksu ega kiuksu. Oletatavasti tuleneb sõna “kiik” aga häälitsusest, mida kiik teeb. Ka on nimetatud kiik algsest Lõuna-Eesti tavast ysna kaugele arenenud.
Ehitati ju Lõuna-Eestis algul väga lihtsaid kiikesid, kus rõhttala asetati kahe tugeva kase vahele. Seda kasutati vaid munapyhade ehk lihavõtte ajal. Lõuna-Eestis kutsutigi neid pyhi kohati kiigupyhadeks.
Põhja-Eestis mindi kiigele hiljem, suvistepyhade paiku ning kiiguti tähtsamate pyhade ajal (nt jaanipäeval) või puhkepäeviti kogu suve jooksul. Niisugune tava tingis vajaduse tugevamate kiikede järele, mis pysisid kasutuskõlblikud mitu aastat.
Ykskõik kui metallist ja kui mittelooduslikku värvi Mõisanurme kyla kiik ka poleks, on tema asukoht igati n-ö nõuetekohane. Esiteks on paik tõesti ilus, teiseks avar, kolmandaks metsa lähedal. Kõigele lisaks paistab siit kaugele. Seega paistab ka siin tehtav lõke kaugele, surudes kurjad vaimud valguse ja pimeduse piiri taha.
Praegu, mil kiikede tähendus muutunud, pole tavapärane koht enam nii tähtis. Kiige võib ehitada kõrtsi juurde – nagu Viitna, aga ka rahvamaja või koolimaja lähedale.
Varasem tava nägi ette, et kiige ehitasid kyla hakkajamad poisid. Tytarlapsed tegid ja tõid kiige ehitajatele tänutäheks kingitusi: kindaid, mune, sukapaelu jms.
Kiigutajateks olid tavaliselt poisid ja kiikujateks piigad. Vahel võistlesid poisid omavahel, kes julgeb ja jõuab yle võlli ajada. Kuidagi ei saa eitada kiigeõhtute tähtsust kaasa otsingul. Praegusel ajalgi on kiik noorte kokkusaamiskoht ja nii mõnigi abielu saanud just sealt alguse.
Kysimus, miks just kiikumine, jääbki ilmselt lõpuni lahti seletamata. Kõige ajaloolise ja sotsiaalse kõrval võib selleks olla ka niisuguse edasi-tagasi liikumise ajal ajus vallanduv dopamiin, mis tekitab inimesel heaolutunde.
Alistumine laste survele
“Yks peamisi põhjusi, miks kiikesid rajatakse, on laste surve,” väidab Piret Pungas. Teine ajend on vallavalitsuste või kylaliikumiste eesmärk muuta kylarahvast yhtsemaks ning hoida või tugevdada kogukonna yhismõtet ja yhtekuuluvustunnet.
Eraettevõtjad pystitavad kiikesid omal algatusel eelkõige turistide meelitamiseks, millest võib välja kasvada uue kogukonna teke ning turismikiik muutub kylakiigeks.
Lisaks suurtele kylakiikedele on ka väiksemaid talukiikesid. Viimane võib olla praegusel ajal ehitatud ka hoopis maastikuesteetilisel eesmärgil, mitte meelelahutuseks.
“Kuigi kiigekohad mõnevõrra teisenevad, tekib inimestel igal kevadel ja suvel endiselt soov kiikuda,” väidab lapsepõlvest saati sedalaadi meelelahutust nautiv doktorant. “Loodetavasti jääb kiigekoht koos kiigega ning sellele omistatud tähendustega veel aastakymneteks Eesti maastiku ja eestlaste meelelahutusliku kombetalituse eriliseks osaks.”