Täna jõudis päike oma suvisesse pessa. Viiel päeval järjest – 19. – 23.06. on päevad yhepikkused. Päikene tõuseb 04.07 ja loojub 22.33. Need on aasta kõige pikemad päevad, eriline ja pyha aeg, mille kohta esivanemad on öelnud suured päevad.

Pyhapäeval 21.06 kell 8.45 algab kalendrisuvi ja on arvestuslik pööripäev. Loonas aga toimub pööre ka päriselt ja isegi kaks korda. 19.06. lõpeb põhjapoolkeral pool aastat kestnud päevade pikenemine ja 24.06. algab pool aastat kestev päevade lyhenemine.

Maarahva suurte päevade tähendus ja tavad seonduvad otseselt loonas toimuvaga. Sõna päev tähistab maakeeli ka päikest. Suured päevad tähendavad korraga nii suurt ja tähtsat aega kui seda, et päike on keskpäeval kõige kõrgemal, kõige vägevam ja valgem.

Päike täidab sel ajal kõik elava, eriti aga taimed, erilise väega. See on parim aeg kasevihtade, ravimtaimede, heina ja võluväega leedokaste kogumiseks. Otse loomulikult on see ka parim aeg loona yleva väe pyhitsemiseks.

Pajud eestlased ilmselt ei teagi, et esivanemate kombel leedo – ehk jaanitule äärde kogunedes järgivad nad iidset maausulist tava. Suured päevad on jõulude kõrval meie põlise rahvakalendri kõige tähtsam pyha.

Kuigi suured päevad on nii tähenduselt kui tavadelt põliselt omad, kannab see praegu juudi Johannesest pärinevat jaanipäeva nime. Katoliku kirik yritas kunagi põlisrahvaste tähtpäevi ristiusustada, pyhendades need oma pyhakutele. Toonast yritust meenutavad nyyd veel vaid võõrapärased pyhadenimed ja loodususuliste pyhi järgiv kirikukalender.

Meeldejääva õppetunni osaliseks sain läinud sygisel Muhumaal pyhapaiku uurides. Kysides põliseid jaanitule asukohti, sain kahel korral tõreleda. “Mis jaanituli! See on nõukogudeagne mood. Meie oleme ikka leedutuld teinud” pahandasid  vanainimesed mitmes peres.

Kuigi jaanipäev ja jaanituli on paljude eestlaste jaoks tuttavad, on need ikkagi väevõimuga peale surutud võõrnimed, mis varjutavad omi. Põliste nimede juurde tagasipöördumiseks pole hilja. Kes soovib, võib jaanipyha asemel öelda suured päevad, päevapesa, päevakäänak või vanade muhulaste kombel hoopis leedupäev.

Meie rahvas on kalliks pidanud kogu suvise päevapesa aega, kuid tähistanud suure pidulikkuse ja rõõmuga vaid yhte õhtut – 23.06. Hallidest aegadest peale oleme oodanud leedoõhtut, rõõmsa ootusärevusega. Sellega seotud põliseid uskumusi ja tavasid on hea meilgi teada.

Saun

Meie rahva tava on, et pyhadeks tuleb puhtaks kasida nii kodu kui inimesed. Kui leedolaupäeva õhtul on piduroad valmis, toad koristatud, tuleks seada sammud sauna poole. Enne leedotulele minekut peab saunaleilis puhtaks saama nii inimese keha kui hing. Lõhnav kaseviht, millesse põimitud värskelt nopitud ravimtaimi, lisab saunamõnu ja toob tervist. Tervist ja elujõudu annavad ka peale sauna koju toodud leedokased.

Tuli

Tulele minek, tule tegemine ja tule ääres olemine on leedopyha kõige tähtsam asi. 23.06. õhtul syydataval leedotulel ja selle suitsul on eriliselt puhastav ja tervistav jõud. Et sellest osa saada, tuleks mõned vanad tarkuseterad kõrva taha panna.

Mõnel pool tehakse tuld varjulises paigas ja oma pere ringis. teisal tehakse tuli kõrgele mäele või upitatakse üles lausa tõrvatynn. Paikkonniti on tavad erinevad. Muhumaal on kuhjatud lõkkeks kadakatest kõrge leedutoern ja rõõmustada selle juures. Mujal saartel ja rannikul on leedutulle kantud vana paat.

Lõke tuleks teha sinna, kus seda on tehtud põlvest-põlve. Kui ise ei tea õiget kohta, saab nõu ehk vanematelt ja targematelt kysida. On ju ka tuletegemine ise vana tarkus.

Tulele on hea jalgsi minna. Mida pikem maa on sinna kõnnitud, seda tervemad on järgmisel aastal jalad. Igayks võtku tule jaoks kaasa kasvõi yhe rao. See on inimese esmane and yhisesse ettevõtmisse. Ja otse loomulikult ei tohiks tuld kokku kuhjata rämpsust, vaid yksnes puidust.

Tule peaks syytama pere, kyla või sõpruskonna väärikaim inimene ehk inimesed. Peale syytamist käiakse kolm korda päripäeva ymber lõkke. Kui yhisest käimisest ei tule midagi välja, võib seda teha väga hästi märkamatult yksipäinis. Sama kehtib ka toidu- ja joogianni jätmise kohta.

Söömaaeg

Viin ja muu kangem kraam ei sobi leedotule äärde, kyll aga õlu ja kali. Meie rahva pyhadetoitude hulka kuuluvad eelkõige piimasaadustest valmistatud road ja kodused kypsetised.

Esimene osa kõigest toidust ja joogist – leedokahi – pannakse urikivile või tulle. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse lõkkesse või siis maetakse maha.

Leedo on kiigepyha

Iga laps teab, et kiikumine on mõnus ja teeb tuju heaks. Nyyd on ka suured inimesed teaduslikult tõestanud, et just nii see ongi. Kiikumisel vallandub ajus heaolutunnet põhjustav aine - dopamiin. Heaolutunne aitab aga inimesel nii kasvada kui terveneda.

Veel poole sajandi eest mäletati, et haige inimene tuleb pyhadel kiigele viia. Vanarahvas on teadnud, et kiikumine teeb keha ja ihu kergeks, tervistab, muudab inimese tugevamaks ja edendab viljakasvu.

Kyllap igas peres ja igas kandis on kombed isemoodi, Hallistes ja Karksis aga on talitatud nii: „Õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ymber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ymber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda pyha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ytles: “Maa ema, sa andsid mulle, nyyd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!” Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.“

Hinda kallist aega

On veel yks soovitus, mida polegi ehk nii kerge järgida. Pyydke see pyha veeta ilma elektrimuusikata. Kõnelege, laulge, kiikuge, mängige vanu mänge ja kui oskate, mängige ise pilli. Leedoöö on vaid yyrike imeline hetk meid ymbritsevas loonas ja meis enestes. Kasutage võimalust ja kuulatage maa, vee, lindude ja tule hääli. Kuulatage oma sydant. Kuulake, mis on öelda teie lähedastel ja kaaslastel ja tundke yksteise seltskonnast rõõmu.

Kõik mis suurtel päevadel ette võetakse, saab kaasa elujõust tulvil hõrgu väe. Kindlasti need lapsedki, kes synnivad yheksa kuu pärast kevadise pööriaja paiku ja kelle elule on pandud alus rõõmsa sydame ja kaine peaga.

Suured päevad lõpevad 24.06., mil päev tuleb pesast välja ja käänab oma igapäevase teekonna taevalael lyhemaks. Aeg hakkab liikuma pimeduse ja  jõulude poole. See on tavakohane päev esivanemate kalmude kylastamiseks.
Kes tahab esivanemate tavadest rohkem teada, võib vaadata Mall Hiiemäe raamatut Eesti rahvakalender IV või avada koja lehel suurte päevade jutu.

Rõõmsat ja kosutavat leedoaega!

Kuvad: Remo Savisaar ja Maavalla koda

Ahto Kaasik