Merilin Šults, Roheline Värav (08.05.09)
Kirbe suitsupahvak paiskus koldest otse mulle näkku. «Appi, korsten ei tõmba,» vilksatas peas mõte, ja siis meenus: suitsusaunal ju korstnat polegi.
Olen 19aastane Tartu kutsehariduskeskuse loodusturismi korralduse eriala õpilane ja kytsin tänavu mahlakuus esimest korda elus suitsusauna, ehtsat Võrumaa suitsusauna. Nimelt töötasin päeva Põlvamaa Ahja jõe äärse Tammemäe turismitalu perenaise Malle Rööbingu abilisena. Suitsusauna soojakskytmiseks kulus terve päev, sest kytta tuli tasapisi. Tuli ei tohi koldes liiga äge olla, sest tohutu kuumus tõuseb läbi kerisekivide otse saunalakke.
Saun ärkas poole päevaga
Iga poole tunni tagant tõmbasin sauna nurga taga kopsud värsket õhku täis ning sukeldusin suitsupilve, mis lahtisest saunauksest laisalt välja hõljus. Ei näinud pea midagi, ajas köhima. «Hoia kyyrakile, madalamal ei ole ving nii tihe, koldest madalamale suits ei vaju,» õpetas perenaine.
Kyttepuudeks olid kuusehalud, kuid tavaliselt köetakse lepapuudega. Ka võib kasutada kase- ja haavanotte. Malle Rööbingu sõnul on ypriski vaieldav, mis on sauna jaoks kõige parem. Mänd igatahes ei pidavat sobima, sest suits muutub selle tõttu mõrkjaks ega ole eriti meeldiv.
Lisasin paar jämedamat ja paar peenemat kuusehalgu juurde ning kohe tihenes ka kerise-kivide vahelt kerkiv suitsuvine. Õue, õhu kätte! Kyll on mõnus värsket kevadõhku kopsudesse tõmmata.
Väljas tegin vajalikke kevadisi toimetusi, riisusin lehti ja seadsin lõkkeplatsi kylaliste tulekuks valmis. Pidin olema tähelepanelik, et ei unustaks toimetuste kõrvalt käia ahju vaatamas ning vajadusel puid lisamas. Aga saun tuletas end ise õuel vinava lõhnaga meelde. Ta justkui ärkas talveunest. Kivikuhi õhkas sooja. Kas juba susisevad? Ei, tuleb veel puid koldesse lykata!
Keriseahju taga hakkas miski mulksuma. Vesi plekktynnis tõusis keema. Suits läks iga korraga veidikene mahedamaks ning ma hakkasin sellega harjuma. Kogu see õhustik, kaasa arvatud saun, tekitas tunde, nagu oleksin ajas tagasi astunud.
Suits väljus saunast välisukse ning eesruumi seinas oleva ava kaudu. Kuumus yha kerkis. Oleks pidanud koldesse pandud halud kokku lugema, kuid ei jõudnud. Ei jõudnud ka sametiselt musti kerisekive kokku lugeda. Nyyd pani kopsikutäis vett kerisekivid susisema ja sisisema. Esimese leili lasime uksest välja ning pesime saunalava ja põranda puhtaks. Lõpuks tuli aeg uksed ja luugid sulgeda ning leiliruum kylaliste ooteks hauduma panna.
Võimalus peatada aeg
Saun oli mõnusalt hämar ning palkseinad tugevasti tahmased, levis omapärane hõng. Tammemäe talu saunaahi ja saun ise olid vähemalt neli korda suuremad soome saunast. Tean, et kunagi käisid mitu põlve, noored ja vanad kõik yheskoos saunatamas. Suured leilivõtjad vihtusid kõrgel laval, vähemad higistasid madalamal astmel ning pesijad uhasid end ukse veeres pinkidel. Pisikesest aknaavast paistis läbi suitsuse klaasi vähene valgus, ehk heitis nõrka valgust petrooleumilamp või rasvakyynal.
Turismiettevõtlus on elule aidanud mitme põlise talu suitsusaunad. Käisin ka Tammemäe suitsusaunas ära ja võin kinnitada, et see oli väga mõnus. Hoopis teistsugune tunne.
Hinge harimise koht
• Suitsusaun on põline osa meie elmast, kajastab elamis- ja mõtteviisi. See on puhtuse koht, saunas on puhas õhk.
• Suitsusaun on harras elma ning mõtlemise, hinge ja ihu harimise paik.
• Suitsusauna teeb eriliseks õhkkond, tavad, aja varumine, hõng, vägi ning hämarus.
• Suitsusaunas on oma tavad, ei ole viisakas saunas palju rääkida – see on aja mahavõtmine.
Eda Veeroja Võrumaa Mooska turismitalust
Pilt: Suitsusaun Muhumaal Kylasema kylas, Maavalla koda