Saaremaal leidub palju kauneid kyli ja veel enam toredaid inimesi, kuid kahte paika – Kaalit ja Pangat tunnevad vist kyll kõik eestlased. Mõlemad on võimsad loodusmälestised, mis kutsuvad igal aastal kohale kymneid tuhaneid palverändureid-turiste ja mõlemad on põlisrahva pyhapaigad. Seekord seame oma sammud Pangale.
Jõudnud Panga kylla ja möödunud kyla viimastest hoonetest – Ranna turismitalust –, jätame auto tee äärde. Mäest läheme yles jalgsi, nagu see on kohane esivanematest ja iseendast lugu pidavale inimesele. Sest nagu kirikaed nii ka looduslik pyhapaik pole mootorsõidukite ja loomade jaoks.
Enne pangale tõusmist põikame teelt kõrvale. Randa laskuva pinnasetee ääres immitseb kaldast välja Silmaallikas. Nagu nimigi ytleb, avitab see silmahädade puhul. Aga ainult juhul, kui siia and jätta. Kastame meiegi oma silmi ja kaabime sõrmuselt vette hõbevalget.
Muide, hõbevalge kaapimiseks sobib väga hästi vööl rippuv pussnuga. Palju sajandeid argiste ja ka pidulike riiete juurde kuulunud puss on olnud tööriist, enesekaitsevahend ja taiariist nii meestele kui naistele. Rahvariided ja ehted on sajandite ja kihelkondade kaupa erinenud, kuid pussnuga on olnud kogu maarahva märk, mis on tähistanud mehe ja naise yhiskondlikku võrdsust.
Panen väitsa tuppe tagasi ning lasen end teel ylespoole kanda. Mööda vuhiseb autosid ja yks turistibuss. Vaevalt on neil inimestel aimu, et nad on jõudnud pyhapaika.
Jõudnud yles, valdab meid kahetine tunne. Korraga hakkab silma inimese loodud masendav armetus ning looduse ylevus. Yhel pool seisab laastatud pangapealne oma kunstkattega tee, hiigelparkla, võõrapärase myyri, autode, busside, laastatud metsaaluse ja putkamajandusega. Raha eest looduse jõuannust ahmima veetud turistide hordide jalge all on kunagi liigirikas alvar tallatud murukõrbeks. Parklast keerab tee metsa vahele, kus on uute eramute jaoks mõeldud ehitusplatsid. Inimlikul ahnusel ja piiratusel pole piire.
See kõik on korda saadetud põlisrahva pyhapaigas, mis on yhtlasi maastikukaitseala, rahvusvahelise tähtsusega linnu- ja loodusala ning Maavalla kauneimaid pyhapaiku. Kaitsealuse panga varjulisemates paikades on säilinud kaitsealuseid liike nagu valget ja punast tolmpead, tõmmut käppa, suurt käopõlle jt.
Pöörame rikutud maale selja ja vaatame merele. Oleme kahekymne meetri kõrgusel panga serval, jalge all 427 miljoni aastaringi vanune kivi ja ees avameri. Mere pale on puhas. Nägu paitab jahe tuul. Paarisaja meetri kaugusel rannast asub vahutav kaar, mille loob veealune pank - Mari kakk.
Mari kakule on vanasti sõutud paadiga, et valada merejumalale kahja ja öelda palved. Mari kakk ja Panga pank moodustavad ainulaadse pyhapaiga, kus Mustjala kihelkonna rahvas on pyhitsenud heinaleedot (02.07.) ja karusepäeva (13.07.). Neid päevi on kutsutud suurteks pyhadeks ja kalapyhaks, mille eelõhtul pidi tingimata tuld tegema.
Panga metsa on nimetatud Pyhaks metsaks. Varem oli Pangal asunud puust sammas või jumalakuju, mille juures palvetati ja kuhu jäeti oma annid. Vahepeal yritasid pyhapaika hõivata kristlased ja ehitasid sinna kabeli, kuid see kadus ning palvused jätkusid vanaviisi, kõneleb rahvapärimus. Karusepäev olnud Pangal “suur päev”, mil “tehtud palvet ja pyhitsetud merd hea kalasaagi ja õnne pärast” ning pärast “inimesed tantsisid, laulsid ja “rallisid””.
20. sajandi algusel enam Pangal avalikult palvust ei peetud, kuid rahvas kogunes sellegipoolest pyha pidama, kuni tsaarivõimud selle ära keelasid.
1927. aastal on kõneldud:
“Mustjala pangal on olnud vanasti jumalakuju, kuhu andi viidud, et kalasaak hea oleks. Ebausu ajast peetakse ka maarjapäeva (02.07.) kalapyhaks. Maarjalaupäeva õhtu tehakse samuti kui jaanilaupäeva õhtul tuld. Vanad inimesed nurisevad selle kohta, et noored seal tantsimas käivad ja seega pyha kohta ryvetavad, seepärast olla ka kalasaak hoopis vähemaks jäänud, kui see vanasti on olnud.”
Vahepealsete aastakymnetega on saarlaste kalasaak hoopis kokku kuivanud. Ehk oleks aeg pyha paik taas korda seada ja saarlaste põline kalapyha uuesti ausse tõsta. Võibolla annab meri siis jälle kalagi.
Vanarahvatarkus ytleb: mis valesti, see uuesti. Kuigi kogu rahvale kuuluv pyhapaik on läinud eksikombel erakätesse, tuleb see taas riigistada ja kohatud rajatised lammutada. Uus, märgatavalt väiksem parkla, tuleb rajada kilomeetri-pooleteise kaugusele ja Pangale tõusev tee jätta avatuks vaid jalakäijatele. Looduse kaitseks ja inimese hyvanguks. Just nii nagu on tehtud Taevaskojas.
Järgmises loos läheme vaatama Otepää Pyhajärve.
---
Professor Rein Einasto lubab end sõpradel inimlikult paevanaks kutsuda. Tema senine kirg ja elutöö on olnud paekivi uurimine, tutvustamine ja hoidmine. Sestap on tal ka eriline suhe Panga panka. Juba aastakymnete eest koostas ta panga yksikasjaliku teadusliku kirjelduse. Tänaseks on professori sulest ilmunud yle 300 kirjutise, millest enamus on teaduslikud. Kogunenud teadmised ja elutarkus lubavad nyyd möönda, et võibolla on teadustööst hoopis olulisem anda inimestele edasi tunnetus terviklikust loodusest ja selle pyhadusest.
“Mul on olnud õnn koguda teadmisi ja kogemusi meie maast. Läbi teadmiste on paljukordselt syvenenud tunnetus loodusest ja meie kohast siin. Nyyd peaksin võtma endale aega, et seda teiste inimeste jaoks sõnadesse panna”, ytleb ta.
Panga pank on Rein Einastole pyha paik. Ta läheb Pangale iga kord sooviga kogeda vaikust, rahu ja syvenemist. “Panga ylevus ja kindlasti kõik see, mida temast tean, syvendavad aukartust pyhapaiga ees”, ytleb paevana. Maa ja mere igavikulises yhtsuses ja pärandkultuuri seoses on see eriline pyhapaik. Panga pank peaks olema avatud kõigile inimestele, kuid tingimata pyhapaigana, kus kehtivad meie rahva põlised hiietavad, lisab ta.