Roheline Värav uuris folklorist Mall Hiiemäelt ja talgujuht Siim Kuresoolt, kas vikatiga niitmisele on tänapäeval kohta.
„Ei niidutöö ole kiidutöö ega labajalavalts pole laste tants.”
Käsivikatiga niitmine on osake meie järk-järgult hääbuvast taluelust. Vikatiluiskamine, hobuniiduki lõgin, karjakellade helin on otsekui endisaegse elulaadi tähised keeles.
Kas vikatiga niitmisele on 21. sajandil kohta? On ikka, kui tahetakse ja osatakse oma elu maalähedaseks seada. Niitmise võib ehk ilma õpetuseta selgeks saada. Poest saab osta nii vikatit kui luisku. Kuid vikati seadmist tuleb oskajalt õppida. Need on põlvest põlve edasiantavad tavad ja teadmised. Mu isa ytles, et vikati käepide (selle ta painutas toomingast ja tõmbas niinekilluga kinni) peab olema niitja naba kõrgusel, tera tuleb seada nii, et see ei kynnaks mulda ega lõikaks „kaare alt kahasse”. Et igayhel on isikupärane niitmis- ja luiskamisviis, nö käekiri, seda olen korduvalt tähele pannud.
Mäletan, et jõud hakkab niidutööst yle käima 14-15aastasel. Sobib toimetulekuõppuseks, treeninguks, eneseteostuseks. Lehtset kastemärga aasa on märksa kergem niita kui kuiva kõrrelistega põndakut. Kui veidi pikema rohukasvuga aiad peaksid moodi minema, oleks ju vähem ka seda muruniidukite ja trimmerite undamist.
Heinaaegu arvestati jaagupipäevani (25. juuli), pärast seda „läheb raudnael rohtu” ja niitmine raskemaks.
Heinategemise tavadest ja niidutöö nippidest vt. Oskar Loorits, Endis-Eesti elu-olu III. Lugemispalu põllumehe elust. Tartu 2000.
Mall Hiiemäe
Vikatid tasub ajaloo prygikastist välja õngitseda!
Kui vikat tuhatkond aastat tagasi Eestimaale jõudis, tõi ta endaga kaasa suuri muutusi. Muutus eestlaste elukorraldus – kariloomadele sai lihtsama vaevaga talvist sööta varuda. Muutus ka siinne maastik – yha rohkematest metsadest said heinamaad. Heinateost sai eestlaste suve lahutamatu osa, mille kylge haakusid erinevad tavad ja uskumused. Niidetud aladel – puisniitudel, luhaheinamaadel, jne - seadis end sisse seninägematult kirju seltskond taimeliike ja nende sabas tulid putukad, liblikad, linnud ja muud elukad. Selline usin niitmine tipnes 19. sajandi lõpu paiku, kui suviti välkusid Eestimaa heinamaadel sajad tuhanded vikatid ja heinamaad laiutasid pea kõikjal, kus hein vähegi kasvada sai.
20. sajandil sai vikat traktori kylge haagitavate niidukite näol esimese tõsise võistleja. Kondimootori väljavahetamine sisepõlemismootori vastu tõi maarahvale suure kehalise kergenduse, aga koos suurte heinateotalgute ärajäämisega hakkasid kaduma ka heinateoliste laulud, kombed ja uskumused. Kannatas ka liigirikkus. Uus raske ja myrisev heinaline ei tahtnud enam tungida iga puu ligidale ja kivi taha. Eriti liigirikkad puisniidud hakkasid Eestimaa maastikupildis yha haruldasemaks jääma, sest traktor tundis end seal ebamugavalt. Yha suurema rõõmuga põrises ta hoopis kultuurheinamaal ja tegi kuiva heina asemel silo. Vikatit kodust veel välja ei visatud. Temaga oli hea kraaviservad yle käia ja koduõue muru vaos hoida.
21. sajand on aga vikatile toonud uued võistlejad. Muruniidukid, murutraktorid ja trimmerid muutuvad yha kättesaadavamateks ja kasutajasõbralikemaks. Selline tööriist peidab end juba pea igas talu tööriistakuuris või põriseb vikati viimasel tööpõllul. Vahest on igas sellises kuuris veel ka vikat, kuid enamasti on ta nyri ja logisev, veetes igavledes oma pensionipäevi.
Kuid äkki pole selle väärika tööriista päevad veel loetud. Mis oleks, kui prooviks ta alustuseks teravaks teha ja maja taga mõned kaared lõigata. Hoolimata sellest, et tal ei ole erinevalt oma mootoriga töökaaslastest yhtegi kilovatti, on ta hea kaaslane. Võib olla on selle asemel, et murutraktori seljast kepikõndi tegema minna, targem teha yks trennikord vikati seltsis. Nii saab bensiini asemel põletada kaloreid oma kehas. Vikat on vaikne ja ei aja tossu välja. Vikatiga niitmine on väljakutsuv, oskusi arendav ja mõnus.
Kui töö juba käpas, saab minna oma oskusi proovile panema Haanjamaal ja Soomaal toimuvatel käsitsi heinaniitmise võistlustel. Kuid selliseid võistlusi võib vabalt korraldada ka oma naabrite või vallarahvaga. Võib uurida kuidas tehti ja hooldati vikateid su enda kodukohas ja peres vanasti – mitu käepidet oli ja kuidas need paiknesid, kas vanaisad pinnisid või luiskasid vikateid või tegid mõlemat. Veel hiljuti kuuris jalus olnud riista seest võib avaneda terve tillukene maailm.
Kui äkki jõuaksime yhel päeval sinna, et pea iga eestlane haarab suvel nädalaks selle väärika tööriista ja läheb oma sõprade, pere või ka kontvõõrastega nädalaks heinateotalgutele. Mitte ainult selleks, et loomadele heina teha, vaid ka vanadele tavadele elu sisse puhuda, mõnusas seltskonnas aega veeta, ennast liigutada ja liigirikastele niitudele heategu teha. Nii pysib elus ja taastub esivanemate pärimus kommetes, lauludes, töövõtetes kui ka maastikus ning tervis tuleb myhinal. Kõlab mõnusalt, mis?
Kuva: Maavalla koda
Siim Kuresoo, ELFi talgujuht