Maavalla hiied on meie vanimad looduskaitsealad. Hiis tähendab pyha ja puutumatut maapinda, millel saavad segamatult kasvada ja elada kõikvõimalikud taimed, loomad ja putukad. Maad haritud ja metsa langetatud on siinmail aastatuhandeid, kuid hiisi on ikka puutumatuna hoitud. Selle tava põlisust tõendab see, et pyhapaikasid hoiavad samuti kaugemadki loodusrahvad, kirjutas ajakirjas Maakodu Ahto Kaasik.
Tänapäevases mõistes on hiied loodusreservaadid, kus inimmõju piirdub harva tallamise ja tule tegemisega. Enamuse ajast seisab pyha paik rahus.
Asudes reeglina majandataval pärandmaastikul ja olles ymbritsetud põldude, heina- ja karjamaadega, on hiied hoidnud paljusid liike, kaunist maastikku, erilisi rändrahne, allikaid, põlispuid ja elukooslusi. Osad neist on muutunud haruldaseks ja võetud looduskaitse alla.
Maavalla hiite loodusteaduslik uurimine seisab alles ees. Võime vaid oletada, milline elurikkus seal peitunud on või veelgi peitub. Meeldivaks erandiks on Harjumaal asuv Lehmja hiietammik, kus aastakymnete jooksul on kirjeldatud 800 erinevat eluslooduse liiki. Nende seas on putukaid 426, rohttaimi 122, samblaid 67, seeni 65, linde 60, samblikke 36 ning puid-põõsaid 19 liiki. Kuid liike on seal palju enam. Putukatest ja samblikest on kirjeldatud vaid osa ning pisiimetajate ning rohkete teoliikide kohta täpsemad andmed puuduvad.
Haruldased liigid hiies
Lehmja hiietammik on koduks sellistele kaitsealustele taimedele nagu orhideeline jumalakäpp, kõrreline varjuluste, sammal kurruline tuhmik ja seen ebe-limanutt. Haruldasi liike on seal aga enamgi.
Kauaks seda rikkust veel jätkub, ei tea. Jyri aleviku piiramisrõngasse jäänud hiiele avaldub aina hukutavam inimmõju. Looduskaitsealuses salus on raiutud võsa, põletatud puid, tallatud, prygitatud ning ehitatud kõnniteid. Hävinud on näiteks looduskaitsealune kaunis kuldking ja pruunikas pesajuur ning oma pesapuust on minema peletatud kodukakud.
Hiites kasvavate kaitsealuste taimeliikide seas võib leida puidki. Tartumaal Koke kylas asuva Kiigeoru hiiesalu põlised kynnapuud kuuluvad kaitse alla nii salu kui liigina. Seda hiiesalu peetakse eriliseks isegi Euroopa ulatuses. Samas kasvab teisigi kaitsealuseid liike, mille seas kahelehise käokeele ehk ööviiuli kauneid õisi ja videvikus vallanduvat õrnast lõhna saab imetleda veel heinakuu alguseski.
Seniste väheste uuringute põhjal võib väita, et isegi rahuldavas seisukorras hiies leidub tavaliselt haruldasi liike enam kui ymbruskonnas. Kunda hiiemäel kasvab hall käpp, Muhu Raegma hiiemäel kaunis kuldking, Ebavere hiiemäel karvane maarjalepp, Lustivere hiies laialehine neiuvaip, Toaritammemäel näsiniin jne jne.
Hiites leidub kaitsealuseid putukaid. Palukyla hiiemäel elavad palukuklased, kelle kymnetest pesakuhilatest koosnev asurkond on oma levikuala piiril suurimaid. Taevaskojas on kaldapääsukeste ja jäälinnu kodu. Mahu Tammealuse hiies elutseb vaskuss.
Kaitstavad loodusmälestised hiies
Mitmedki yksikud hiiepuud on võetud looduskaitse alla oma vanuse ja mõjuva kuju tõttu. Ilumäe hiieniinepuu, Kastna hiiepärn, Võlla hiietamm, Räägu Hiiekuusk, Purtse Hiiepärn, Võnnu Mäesuitsu Hiiepärn jpt vanad hiiepuud rõõmustavad silma ja sisendavad põlisväärtuste hoidjana inimestele turvatunnet.
Hiite loodusväärtused ei peitu yksnes liikides. Jääaegsed liustikud on kandnud Maavalda suuri rändrahne, millest osasid on hakatud pyhaks pidama. Saaremaal Väkra hiies on looduskaitselaune Hiiekivi ja Kõiguste Naistesoo hiies Pireta kivi. Hageri lähedal Põikma kylas asub otse tee ääres Hiiekivi, mis on eriline mitmel põhjusel. Tegemist on yhega vähestest pyhadest kividest, millel leidub inimeste syvendatud lohukesi. Huvitaval kombel kaitses miski vägi kivi sajakonna aasta eest lõhkumise eest. Ahne maaomanik soovis kivi lõhkuda, kuid õhkaja surma tõttu jäi see pooleli.
Hiites on sageli allikaid, mis pakuvad kosutavat keelekastet ja ravivett. Mõnedki neist on võetud looduskaitse alla. Lääne-Virumaa Lavi allikas ja Taevaskoja Emaläte asuvad hiielaadses pyhapaigas. Yksnes allikana on võetud looduskaitse alla Saula Sinialliku hiie allikad.
Kõige tähtsam osa hiiest on tema pind – pyha ja puutumatu maa putukate, taimede, loomade, puude, kivide ja veekogude all. Mõnel puhul hindab seda ka looduskaitse. Näiteks Panga panga hiis, Palukyla hiiemägi ja Ebavere hiiemägi on maastikukaitsealad.
Hiite elurikkus on kogunenud aastatuhandete jooksul. Kuigi möödunud sajandid ja aastakymned on paljusid pyhapaiku armetult räsinud, on neisse sageli siiski kätketud äärmiselt mitmekesine ja rikas elu. Hoides seda rikkust hoiame me enda inimlikkust ning oma laste tulevikku.
Paljudes hiites leidub pyhi kive. Mõnikord on aga kivi ennastki hiieks kutsutud. Millised on hiiekivid, mida esivanemad nendega tegid ja kuidas hiiekividel läinud on, vaatame järgmises loos.
Kuva: Muhumaal Nõmmkyla Pyhati mäel kasvab vähemalt seitse liiki kaitsealuseid orhideesid, teiste seas harilik käoraamat.
Maakodu