Treehugger kirjutab, et kui mainitakse „vana kooli rohelisi“, kargavad mõtteisse kyllap hipid ja karvased meeleavaldajad 1960ndaist , ent tegelikult oleks põhjust vaadata palju kaugemasse minevikku. Lõuna-Ameerika põlisrahvad maiad ja inkad suutsid pikkade aastate vältel ellu viia hoolikalt läbi mõeldud tõhusat põllu- ja metsamajandust ning tegelesid ka loonakaitsega, kirjutas Rohelises Väravas Elle-Mari Talivee.
Värske uurimus on näidanud, et inkade riigi õitsengule (1438–1533), mis oma parimail päevil ulatus Colombiast Kesk-Tšiilini, pani aluse neljasaja aasta pikkune soojaperiood. Muidugi aitasid suurriigi kiirele laienemisele kaasa uued yhiskonnakuvandid, palju töökäsi ja sõjavägi, ent arheoloogid on Marcacochast, vana järve setetest leidnud tõestust sellele, et inkasid soosisid ka järsult paranenud ilmastikutingimused. Aastal 880 pKr alanud põuale, mis kestis sadakond aastat ja oli ilmselt inkade-eelse Wari impeeriumi (550 – 1000 pKr) lõpu põhjustaja, järgnes ilmastiku soojenemine, mis kestis veel hispaanlaste saabumise ajalgi 16. sajandi keskpaigas. Endise impeeriumi sydames asunud Marcacocha järve mudakihid, mille vanus on 1200 aastat, dateerivad nii põua, mis algas aastal 880 pKr, kui ka sellele järgnenud soojaperioodi aastail 1100 - 1550.
Soojem ilmastik pani sulama mägede liustikud ja võimaldas seega inkadel kasutada põllumaad varasemast kõrgemal. Inkad rajasid mägedesse terrasspõllud ning rajasid kraavid, mis põlde liustikuveega niisutasid. Nad istutasid mäekylgedele mullakao vähendamiseks ja mulla viljakamaks muutmiseks puid, täiendades põllumajandust hoolikalt läbi mõeldud metsamajandusega. Põldude õilmitsemine tõi kaasa maisi ja kartulite kylluse, mis omakorda söönud ja jõukat rahvast uutele tegudele innustas: nad rajasid hiigelsuure sõjaväe, ehitasid teid ja hooneid, mille järgi neid mäletatakse praegu. Inkad oskasid olemasolevast parima ära kasutada ning seda ka säästa ja hoida.
Maiasid uurinud arheoloogid on aga avastanud, et need Lõuna-Ameerika põliselanikud tegelesid eesmärgipäraselt metsa kaitsmisega ja said sellest loobudes ka tunda, mida raiskamine endaga kaasa toob. 2000 aastat eKr rajatud maiade elmal, mis oli olemas veel hispaanlaste tulekul, olid metsa hoidmisel ranged põhimõtted. Olemas olid keelualad, tänapäevases mõttes kaitsealad, kyllap tollased pyhad salud, kust puid ei tohtinud langetada.
Kõik muutus siis, kui puitu hoolikalt ja säästlikult kasutanud maiad otsustasid jõukamaks saades hakata ehitama teistmoodi kui ette nägi varasem tava. Hakati pystitama suuri pyhakodasid, mille ehitamiseks oli vaja palju puid, sealhulgas suuri puutyvesid, mis pidasid vastu suure hulga ehituskivide survele.
Puid valiti kahest-kolmest liigist, maha võeti ka seni säästetud iidvanad puud. Parim, pärast langetamist pehme, nikerdamiseks hea ja hiljem kuivanuna kivikõva sapotillipuu sai peagi otsa, kampetše veripuu (Haematoxylon campechianum), mis selle asemel kasutusele võeti, on kohe väga kõva puiduga ega kasva nii kõrgeks. Nii kaunistati sellest valmistatud templikaari nikerdustega palju vähem.
Viimane suur Tikali linna tempel on tehtud jällegi sapotillipuust – ehk kasvatati selle jaoks mõned puud, sest ehituseks on võimalik kasutada neljakymneaastast puud. Selle pyhakojaga hakkas tuhmuma ka maiade hiilgus ja pöörduti tagasi tagasihoidlikuma ehitustaide juurde. Linnadest lahkuti tagasi kyladesse.
Kyllap oldi saanud ka oma vitsad: metsa laastamine oli avaldanud mõju, mis ei jäänud kohalikel tundmata. Metsa mahavõtmine mõjutas maad: maa on lame pind, millel puud on kui käsnad. Puud imevad vett. Puudeta ei ole puhvrit, mis hoiaks vett ära jooksmast. Vesi viib kaasa pinnase, see omakorda ummistab jõed ja ojad. Puudeta ei hoia maa vett kinni, veesooned tyhjenevad ja maapind kuivab. Siis ei auru vesi ka enam õhku ning sajab vähem vihma. Maiad said metsast ehituspuitu, kytust, toitu, taimedest ravimeid ja riidematerjale, mets oli ökosysteem, mis puhastas vett ja õhku.
Maiade linnriikide hiilgus ja inkade päikeseriik on vajunud unustusse, ometi oleks neilt „vanadelt rohelistelt“ midagi õppida – ka nende halbadest kogemustest.
Praegune ilmastiku soojenemine Peruus ilmselt hästi ei mõju, või vähemalt kaalub halb hea yles. Inkade õitsengut soodustanud soe aeg järgnes pikale põuale ja muutis piirkonna inimesele sobivamaks. Täna sulavad liustikud, mis inkade põlde vaid niisutasid, palju suuremas mahus ning kogu Andide veevarustus kannatab.
Peruu Andide liustikke arvatakse kaduvat aastaks 2050. Ilmastiku tingimused pigem halvenevad kui paranevad. Piirkond peaks tõsiselt oma ökosysteemide kaitsele panustama – vanad terrasspõllud ja kraavid taas tööle panema, veehoidlaid ehitama ja Andides metsandamist väga tõsiselt piirama. Nii, nagu tegid kunagi sealsed põlisrahvad. Aga eks selline mõtteviis oleks hea mujalgi.
Vaata lisaks:
http://www.sciencedaily.com/releases/2009/07/090722150825.htm
http://www.clim-past.net/5/375/2009/cp-5-375-2009.html
http://www.treehugger.com/files/2009/07/warming-temperatures-helped-inca-empire-flourish.php
Kuva: Mchu Picchu