Vana Võromaa inemise piässi hinnäst kokko võtma ja vasta nakkama, et mi ilosit kotussit är ei häysendedässi, kirotas Uma Lehes võrokõne Elleri Kalle.
Karulan ni seo-nimisen rahvahuspargin om seo aoni kyländki kõrd olnu. Vahtsit huunit om lubat eihtä õnnõ vana kotusõ pääle, vähembält hundament piät olõma, ilma ehityslupa saa-ai.
No ostõ sis rikkapoolõ miis, Tamming nimi, Vahi-nimelidse kotusõ. Taa om õkva järve veeren, tykykene maad Ähijärve kunturist lõunõ poolõ. Seost kotusõst om teedä, et vanast olli sääl mõisa järvevahi. Kae, järvevaht oll’ nigu mõtsavaht, õnnõ timä ammõt oll’ järve ja kallu kaia, ei sis mõtsa, puud, egä mõtseläjit.
Yts ettevõtja vai säändene miis, eläs tä peris lähkyn, sai hinele tuu Tammingu käest poträtsigu vai umbõs säändse ammõdi ja alost’ ilda aigu tyyga. Taa olõs kinä ja illos olnu, ku õnnõ õkva ei olõs tuud kopa ja muu jovvulidsõ mekanismi ja tougat inämb-vähämb kogo kotus unikulõ. Sääl om sis segähys maakivvest, savikivvest, puu- ja klaasitykest, kogo seost vanast kraamist, mis iks jääs vana kotusõ pääle videlemä.
Või olla õlitsit lupardit, plastmassi, värmipurkõ ja muud säänest. Ku seo tougatas järveviirse suu pääle – nigu om pelädä, õt tetäs –, sis säält immitses aastakymnit vihha järve.
Taasama lugu om imähysplatsiga (imbväljak) , miä om tett paiga pääle. Kaitsõalodsõ järve veeren es tohtnu muiduki ylepää imähysplatsi tetä, muido päses tsolk järve.
Sis ytles taa mehekene, et huunõ olli nii määny, et näid tasu-õs praavita. A sis tulõ kystä, et kost saiva naa ilosa pedäjäpuu, mis omma vannust palgõst saet ni kyttes lahut!
Või olla, õt viil kõgõ halvõmp om seo, et kopaga om järveviirne suu vällä ammutõt. Ähijärve-sugodsõ järve man olõ-õi seo kylh lubat.
Nii om häötet ruuturvast, maapõrmu (huumus), hukat vanna hyäd eihtyspuud, är lahut kats hoonõht, miä olli riigi puult väärtyslises tunnistõdu.
Karula hoitmisõ ytisys võtt’ taaperäst kuunolõki kokko. Esitimi nõudmisõ vallavalitsusõlõ: ehitämine õkva piätä, taad inämp, et yttegi lahkmisõlupa olõ-õi vällä ant. Sama kõrraga tahami, et keskkunnainspektsioon olõs as’a mano puttunu ja as’atundjil lasnu kõik yle kaia.
Kõgõ inämp mi pelgä, et ku seol mehel ni timä potrytsikil asi hõlpsalõ kõrda lätt, sõs om tii valla tõisil.
Kuis sõs asi või käändä, saa egäyts Otõmpääl kaeman kävvy. Seo oll’ viil nätäl tagasi, ku sõidi tutvidõga säältkandist läbi. Ilm oll’ lämmi ja tull’ tahtminõ tutvidõ latsõ järve tsusada. Mul oll’ meelen hyä järvekene, Inni Vidrike lähiksel. Sääl oll’ õkva latsilõ syndsä tsukõluskotus, liivadsõ põh’aga. Sinnä käve tsuklõma mitmõ kylä rahvas.
A kos sa no! Kostestki päse-ei järve mano, egäl puul om aid iin ja sildi «Eravaldus».
Kymnit maiu om ehitet. Eesti riigin piäs olõma õgamehe kallasraa säädys, et inemine piät viikogo viirt pite kõndi saama. Otõmpääl tuu massa-ai. Määne om taa maastigukaitsõala mõtõ sääl, saa-ai joht arvu.
Väiku munamägi ku kogo rahva illos ja pyhä kotus om häötet. Tsuklõma saa maainemine minnä kas umma lumpi vai Pyhäjärve plaads’a pääle. A sääl om inemiisi täys, olõ sis nigu räime pytyn.
Karulan oldas taad miilt, et Karula piät jäämä Karulas, seo ilma ao Otõmpääd ei taha!
Sama võidõlus käy aastit joba Haanin, Haani mehe taha ai Otõmpääd kah hindä mano.
Võro inemise yle vana Võromaa piässi hinnäst kokko võtma ja vasta naama, et mi ilosit kotussit är es häysendedäny.
Ku vasta ei saisa, sõs tulõ taa, kedä Otõmpääl näemi. Seo oll’ jo umbõs samasugamanõ kotus ku Haani vai Rõugõ ymbrekund vai Krabinukk vai põh’apoolinõ Karula, a vet määne tä om nyyt!
Yts asi viil. Om säändsit mi ummi inemiisi, kiä avitasõ yten. Nää saasõ kylh kõrras rahha, a kah’o om suur tõisilõ ni lõpus või kannahta saia ka näide pere.
Nigu seo miis nyyt Ähijärve Vahil! Seo kõrd naka-ai tedä tan nimmama, a ku tä säändse as’aga viil piäs toimõ saama, sõs tulõ tä kylh häytulpa köytä!