Oravilt peri suvõylikooli kõrraldaja and’ nii rektorilõ ku «tudõngilõ» joba suvõylikooli alostusõs hää tujo, ku katõ kylämuti kujo võtnu koolioppaja läbi nal’a umma kylä-, vallavalitsusõ- ja koolirahvast tutvas teivä, kirotas Uma Leht.
Koolipingin istsõ ja kullõl’ ka vallavanõmb Plakso Ülo. «Päält seod ettevõtmist olõ kimmäs, et Orava inemise sutva säänest suurt ettevõtmist kõrralda ja võisi tuud tõnõkõrdki tetä,» kitt’ vallavanõmb. Kolm keele-kultuurpäivä anni vallavanõmbalõ kimmä tundõ, et Orava kant om tävveline vana Võromaa ja ei käy kuigi kokko Setomaaga, nigu vaihepääl om tuud pyvvet kokko panda.
Hulga perrämärkmist väärt mõttit ytel’ vällä Orava kandist Kliima kyläst peri sõamiis Kunnasõ Leo. Kunnas kõnõl’ tuust, miä juhtu Oravil Vabahussõa ja tõsõ ilmasõa aigu.
Tä põhjõnd’ Orava kandi inemiisi saatusõ perrä ka väega kimmäle är, mille oll’ võlss president Pätsi otsus Eesti vindläisile är anda. «Ku riik jätt inemise ytsindä, sis piät inemine ytsidä uma otsussõ tegemä ja pall’o inemise omma ytsindä nõrga,» kõnõl’ Kunnas. «Inemise, kes elli ytstõsõ kõrval kylän, aeti ytstõsõ vasta. Mitmõ Vabahussõa-mehe lätsi kah hävituspataljonni. Ku es olnu ilma pyssäpaugulda allaandmist, ei olõs kunagi juhtunu sändsit asjo.»
Kunnasõ Leo ytel’ ka tuud, et egäl kandil võissi olla sääne raamat nigu om Orava mehe Loosaarõ Evaldi «Eesti mehe lugu» – sääl om täpsele kirän, kiä määne inemine oll’ ja midä perämädse sõa aigu är tekk’.
Tarto-Petseri raudtii ehitämisest kõnõl’ Varbusõ suurõtiimuusõumi juht Rääski Mairo. Tarto-Petseri raudtii avit’ 1930. aastil seo kandi ello kõvva ja kipõstõ edesi: Veriorast sai pia yleyy suur alõvik, talokraami hind nõssi Põlvan Tarto hinduga sama pulga pääle.
Nätä sai ka pilte ilosist kunstiperätsist raudtiisildust, miä kah’os kõik 1941. aastagal sõa aigu õhku lasti.
Pall’o paikligu inemise tiidvä paroniherrä Lipharti pedäjät Orava lähkyl nurmõ pääl, a määne tuu Gotthard von Liphart vällä näkk’, kiä taa pedäjä otsa mõtsaeläjide pasmisõ onni ehit’ ja Orava mõtsun jahti pidi, tuud saadi teedä aoluulasõ Rosenbergi Tiidu käest. Rosenberg kõnõl’ Liphartõ sugupuust tuust aost pääle, ku nuu herrä Saksamaalt mi maalõ jõudsõ ja hindäle valduisi kokko ostma naksi.
Suvõylikoolin oll’ arotamist ka tuu ymbre, midä tetä, et latsil es olnu nii suurt ärminegi-kibõlust ja olnu usku uma kodokotussõ sisse. Yts kimmäs võti tollõs om uma keele ja kultuuri tundminõ.
Saman omma õnnõ poolõ vana Võromaa kooli naanu latsilõ võro kiilt oppama. Mõnõl puul om põhjussõs õnnõ koolidirektri vastalinõ olõminõ.
«Valla ja latsõvanõmba pidäny iks kaema, kas direktris om saanu iks õigõ inemine,» arvas’ Klaasi Urmas. «Näytyses Oravilt mitte kavvõn kõnõl’ yts koolidirektri keväjä kooli lõpupidol latsilõ, et minke är siist, nii kavvõlõ ku saa, parõmba elo pääle.»
Koolidirektri pidäny olõma hoobis sändse ilmakaemisõga inemine, kiä andnu latsilõ kimmyst mano, et näide kodo om illos, esierälidse keele ja kultuuriga väärt paik elämises.
Juhtkiri: Suvõylikooli vägi
Minevä nädälivahetusõ joba 21. aastat peety võrokõisi suur suvinõ kokkosaaminõ, Kaika suvõylikuul, om yts esieräline ettevõtminõ.
Suvõylikuul rändäs vanna Võromaad piten, om egä suvi vahtsõn paigan. Nigu ytel’ ka timahavanõ rektor Klaasi Urmas, om sääne rändämine hää terve mi kultuurikandi tundmaopmisõs: suvõylikuul om kotus, kon kraadiga professori ja paigapäälidse «eloylikooli professori» saava ytstõsõ tiidmiisi pruuki tuus, et vana Võromaa rikast kultuuriperändit ka laembalõ rahvalõ tutvambas tetä.
Ka tuust om õnnõ hääd olnu, et joba mitmõndat aastat kõrraldasõ suvõylikuuli paigapäälidse inemise, mitte õnnõ Võro selts vai instituut.
Oravil istsõ ja kullõl’ uma kodokandi aoluu ettekandit hulga kyläinemiisi. Hoolõga ette valmistõdu kõnõlõmisõ Orava kandi aoluust ja inemiisi saatusõst olli ka kylärahvalõ huvitava kullõlda.
Suvõylikuul om kotus, kon ka kylämiis saa vällä yteldä, kuimuudu ja mändsit asjo tulõ timä meelest tetä, et uma kiil ja kultuur är ei häösi. Nigu seokõrd saistas’ yts pikä habõnaga vanamiis pisty ja selet’ lihtsähe är, kuimuudu asi tyytäs: ku kõva larmiga pyvvät tsika aiamulgust läbi aia, sis tä ruigas ja lää-i mulku mändsegi väega. A ku mulgu iin söögipangiga meelytät, sis lätt kõrraga ja hää meelega. Ja tõsõl puul mulku näge esi, et õkvalt sinnä tä minnä tahtsõgi...
Harju Ülle, päätoimõndaja