Timahavvadsõ perimyslaagri latsõ opõ Karula kihlkunnan Kaikamäel vikatiga haina niitmä, võro kiilt kõnõlõma ja käve kylän Kaika Lainel, kirotas Uma Lehes Peedosaarõ Kaisa.
Võro instituudi ja Laube Kadri iistvõtmisõl tulliva latsõ perimyslaagrihe jo katsandat kõrda.
Laagrikotusõs oll’ puhkõmajas kõrda tett Kaika vana koolitarõ. Latsõ jõudsõ sinnä 17. põimukuu lõunaaol ja laagri lõpõtõdi järgmädse päävä õdagu.
Mullõ naas’ sääl silmä , et laagrihuvilidsõ olli vanõmba tytrigu ja noorõmba poiskõsõ, perämädse olli sändse, kiä taha-i esiki purgin pyssy.
Edimäne päiv opas’ Margna Epp seebi kiitmist ja kaitsõmärke maalmist. Õdagu loeti võrokeelist Tähekeist ja panti jutu näytemängun elämä.
Poiskõsõ tahtsõ vikati asõmõl vipu tetä
Vahtsõnõ päiv naas’ pihta tuuga, et panti proovilõ käeramm. Saarõ Evar opas’, kuis vikatiga haina niitä, kuis vikatit praavita ja kuis toolõ ka päkkä tetä.
Minno vaest ja jõvvõtut kirätytrikku panti kah vikatiga vehkmä. A ma es mõista algusõn tedä eski käen hoita. Perän nakas’ joba tulõma.
A no ega nuu poiskõsõ sis pikält vikatiga es taha tegeldä. Näil vaia iks vipu tetä. Egäs midägi – poisi tei hindäle Saarõ Evari abiga ka kimmä vibu.
Edesi lätsimi tarrõ ja Laanõ Valdis har’ot’ miika tsipakõnõ kõnõlõmist.
Poiskõisil tull’ tuu kylh vaivalidsõlt, a kiä ei har’oda, tuu ei mõista kah. Õnnõs oll’ sääl pall’o tarku, kiä iks parandi, ku midägi võlssi läts’.
Kaika Laine and’ hää sõna yten
Kaika Laine man sai pall’o nall’a. Ega Laine olõ-i tõtõst suu pääle sadanu. Ega mi sis vanna inemist tiid ku pall’o es kiusa: aimi tsipakõsõ juttu maast ja ilmast.
Tä kõnõl’ meile ummi mälehtyisi, peräotsan laulõti yts päävälaul, selle et välän sattõ jo peris ilosahe. Inne ärminekit pand’ Laine meile viil hää sõna ka yten. Et meil kõik häste lääsi ja mi iks terve olõsi.
Tagasi Kaikamäel, loeti tarõn tsipakõnõ võrokiilset kirändust Kaika kandi kotsilõ, tetti viil vildityyd, kullõldi Tomsoni Pille juttu sõõrumaa tegemisest.
Laube Kadril oll’ kõgõ yrityse päält õnnõ tuu peräst veidy õnnõdu miil, et pall’o panni hinnäst kirja, a kohalõ tull’ hulga veidemb latsi.
«Vast tuuperäst, et tull’ kuupäivä muuta. A tuu iist saiva kõik latsõ häste sõbras ja ka võro kiilt om lihtsämb väikun seltskunnan har’ota,» arvas’ Kadri. Kokkovõttõn oll’ nii oppajil ku latsil kats põnõvat päivä.
Kuva: Trehvämise peräotsan suuvsõ Kaika Laine noorilõ hääd käekäyki ja tervyst.