Põlva maakunnan peeti pia terve mineväne nätäl ökopito, muuhulgan opati Põlva talorahvamuusõumin Karilatsin ka maakivvest ehitämä, kirotas Uma Lehes Peedosaarõ Kaisa.
Rahvast huvit’ taa kiviasi väega. «Katõtõiskymne kotussõ pääle panti hinnäst kirja poolõ päävä joosul,» ytel’ Kallavusõ Raili, taa kursusõ kõrraldaja. Meistris, kiä kõkkõ taad kivivärki opas’, oll’ uma Põlva kandi miis Kägo Rainis.
Tyyd tetti katõ kotusõ pääl. Ehitedi maakivvest saina ja jõõ viirde tetti maakiviparkett, tuu pääle viil grill ja pink. Kõik iks maakivvest. All jõõ veeren tyytivä kolm miist: kats Aaret ja Margus, kiä kõik väega tiidsevä ummi inemiseõiguisi ja es taha umma perekunnanimme yteldä. Hää, et nä mul viil pilti lubasi tetä.
Tegeligult olli nä kistumalda hää nal’asoonõga mehe. Õkva nii, et ma es saa kotussidõ arvugi, kuna nä õigust kõnõli ja kuna häyssä aiva.
Kysse sis miihi käest, et midä kasulist nä oppusõlt saanu omma. «Sai teedä, et kivvi saa poolõs tetä nigu puupakku,» kõnõl’ Margus.
Eelä (18.08) saiva nä halva ilma peräst ka nii-yldä teooriat. Yts Aare naard’, et teema oll’ maakivi võlu ja valu. Yllen mäe pääl maakivisainaga tyytäjä mehe olli tyyhy syvvyny, es olõ säändse lõvvapooligu nigu jõõveeridse.
Kiäki es kaiba, et om rassõ
Kiäki miihist es kaiba, et om rassõ vai et vihma satas, kukki kivve lahuti jo tõist päivä. «Mi eski massimi pääle, et siiä saia,» naari mehe.
«Pall’o, kiä tahtsõ, es saa tyy mant är tulla,» tiidse mehe kõnõlda.Ega ma väega näid mutita es tohe, selle et tyy pidi valmis saama.
Meistri Rainis kai taad kõkkõ päält ja ytel’: «Ma jah saisa niisama, käe karmanin:ma iks ummi kässi kylge ei panõ.» Taad ytel’ meistri jäl nal’a peräst – tegeligult kärot’ tä sääl kivve, vidi seku, liiva ja muud.
Parketti pandva mehe imehti, et nä es olõ viil meistril harja vereväs jõudnu aia. A meistri oll’ rahu esi ja lää es sukugi närvi, kukki opja oli peris algaja.
Kursusõylemb Raili jäi meistri ja miihiga väega rahulõ.