Hasso Krull
Sirp
Kas elu on meie jaoks väärtus iseeneses? Esimese hooga tahaks vastata sellele kysimusele yhemõtteliselt: jaa, elu on meie jaoks väärtus iseeneses, teda ei pea õigustama yhegi teise väärtuse kaudu. Kui aga natuke järele mõelda, võime sattuda segadusse. Tõepoolest, minu elu on mulle väärtus iseeneses; ma ei suuda ette kujutada, et miski, mis on minu elust täiesti lahus, võiks sellest olulisem olla – sest kui mul ei oleks elu, ei saaks ma niimoodi kysidagi. Samasuguse iseväärtusena võtan ma paljude teiste inimeste elu, samastudes nendega vaimselt.
Aga kuidas suhtun ma inimestesse, keda ma ei tunne? Kas nende elu on minu jaoks samuti väärtus, või peab selle sisu mulle selgitama majanduslike näitajate kaudu? Ja kuidas on lugu teiste elusolenditega? Kas ma tajun neid tõepoolest elusana, sama elusana, nagu olen enda meelest ise, või on nende elusus mingis teises mõõtkavas? Võib-olla on see vaid kujutlus? Kuidas suhtub elusus elusse? Kas need on yks ja seesama või on elusus minu jaoks hoopis midagi muud? Sellised kysimused pole uued, aga neil on tänapäeval tahke, mis varem ei ilmnenud või jäid varjatumaks. Elususe kysimus peaks kindlasti puudutama näiteks rohelist liikumist ja keskkonnahoidlikku mõtteviisi, aga alati ei paista see nii olevat: sealgi räägitakse tihtipeale vaid elust, mis on „minu elu” otseses või ylekantud tähenduses.
Elususe asemel on keskseks tunnuseks kas arengulooliselt mõistetud „ellujäämine” (mis õigupoolest eeldab sõda ja hävitustööd) või siis ikkagi majanduslikud arvestused, mis tegelikult elususse mitte kuidagi ei puutu (majanduses pole ju tähtis, kas miski on elus või mitte, vaid kas seda saab millegi muu vastu vahetada). Seepärast hakkas norra filosoof Arne Næss juba 1973. aastal eristama teineteisest kaht liiki ökoloogiat, millest esimese ta nimetas lameökoloogiaks (shallow ecology), teise aga syvaökoloogiaks (deep ecology). Lameökoloogiline liikumine on Næssi järgi „võitlus saastumise ja varude ammendumisega” ning selle peamine eesmärk on hoida „arenenud maade rahvaste tervist ja rikkust”, sellal kui syvaökoloogiline liikumine eelistab „relatsioonilist, tervikväljalist ettekujutust” ning seab sihiks kõige elusa võrdsuse. Teisisõnu, lameökoloogia on oma olemuselt inimkeskne: inimesed asuvad selle järgi loodusest kõrgemal või väljaspool, olles kõikide väärtuste allikaks, ja loodust väärtustatakse ainult sedavõrd, kuivõrd temast on inimestele kasu. Seevastu syvaökoloogia ei lahuta inimest tema loomulikust keskkonnast.
Kaksteist aastat hiljem sõnastasid Næss ja George Sessions kaheksa põhimõtet, kus peamised syvaökoloogilised mõtted on esitatud väga kokkusurutud vormis.
1. Inimliku ja mitteinimliku elu õitseng Maal on sisemiselt väärtuslik. Mitteinimlike eluvormide väärtus ei sõltu sellest, kui kasulikud on nad kitsalt inimlike eesmärkide seisukohalt.
2. Eluvormide rikkus ja mitmekesisus on väärtused iseeneses ning aitavad kaasa inimliku ja mitteinimliku elu õitsengule Maal.
3. Inimestel pole õigust seda rikkust ja mitmekesisust kahandada, kui see ei ole nende eluks hädavajalik.
4. Praegu sekkuvad inimesed mitteinimlikku maailma yleliia palju ja see olukord halveneb kiiresti.
5. Inimliku elu ja elmade õitseng on rahvaarvu olulise vähenemisega yhitatav. Mitteinimliku elu õitseng nõuab rahvaarvu vähenemist.
6. Elutingimuste märkimisväärne paranemine nõuab poliitika muutmist. See puudutab majanduse, tehnoloogia ja ideoloogia põhiseoseid.
7. Ideoloogiline muutus tähendab põhiliselt seda, et hindama hakatakse elu headust (sisemiselt väärtuslikes olukordades elamist), selle asemel et elatustasemest kinni hoida. Hakatakse tegema selget vahet mahukate ja vägevate asjade vahel (difference between big and great).
8. Kõigil, kes olid eelnenud punktidega nõus, on kohustus vajalike muutuste täideviimisele otseselt või kaudselt kaasa aidata.
See 1985. aastal sõnastatud pöördumine sisaldab tõepoolest juba kõike põhilist, mis on tänapäeva ökoloogilises mõtlemises päevakohane. Võiks isegi öelda, et lameökoloogia ja syvaökoloogia eristamine võimaldab hõlpsasti näidata, miks suur osa ökoloogilist juttu on praegu nii kulunud ja väsinud, miks teatavat laadi roheline ideoloogia lakkamatult paigal tammub.
Elususe kysimus on nyydseks muutunud võtmeliseks: võrdse elu sõnum mõjub ikka hirmutavalt uudsena, võitlus saastumise ja varude ammendumisega on aga sedavõrd tuntud teema, et selle võib sujuvalt liita seltskonnakroonika või tympsuga. Siit lähtudes võiks oletada, et paarikymne aasta pärast on kogu roheline mõtteviis põhjalikult muutunud. Kui see muutus yhtlasi tähendaks, et meie suhtumine elususse teeb otsustava hyppe, oleks selle tagajärjed nii ulatuslikud, et neid on praegu raske ettegi kujutada.