[text]
Täna on

t_PalmseMois.gifEesti talupojad elasid pärisorjuses 19. sajandi esimese pooleni. Talupoeg oli mõisnike omavoli all. Sõnakuulmisele sunniti kergemate syytegude puhul ihunuhtlusega. See tegevus sai alguse juba maa läänistamisest vasallile, s.t mõisa ja mõisniku eksisteerimisest. Ametlikult kehtis ihunuhtlus 1865. aastani. Algul suvaline karistamismäär piirati 1765. aastal 30 hoobini, 1804. aastal 15 hoobini, kirjutas Meie Maas Urve Kirss.

Lääne-Euroopas paranes 13.–16. sajandil talurahva olukord, kaotati isiklik sõltuvus või pärisorjus – Prantsusmaal 13.–14. sajandil, Itaalias 13.–15. sajandil, Inglismaal 15. sajandil. Eesti talurahvas oli teoorjuslikus mõisamajanduse ikkes 19. sajandi keskpaigani, töötades mõisapõllul.

Peksmine oli alandav

Peks mõisas ei teinud yksnes valu, vaid alandas inimesi ka hingeliselt. Mõisnikud pidasid eesti talupoegi tundetuteks tööloomadeks. Peksmisega inimväärikuse alandamist oli raske yle elada, sellest pääsemiseks tehti enesetappe.

17. sajandi esimese poole õpetlane ja rännumees Adam Olearius kirjutas: “Nad peavad võtma särgi seljast ja end vööni paljaks tegema. Seejärel kas maha heitma või laskma end posti kylge siduda. Siis peab teine mittesakslane neid vitsaga peksma. Ja mõistetakse igayhele selle järgi, kuidas syytegu on, teatud arv vitsahoope. Siis võetakse alati paar korraga ja lyyakse nii, et veri alla voolab, eriti kui isand ytleb: Selcke nack maha pexema – tuleb lyya nii, et nahk seljast maha tuleb.” Enamasti oli talupoegade peksmine seotud teoorjusega, teokohustuse täitmatajätmise pärast.

Väga valuliselt kajastub teoliste peksmine rahvaluules. Kogu Eestis laialt levinud rahvalaulus “Hirmus mõis” öeldakse, et “parem põlv põrgus kui meie mõisas”. On eraldi laulud kupja manitsemisest, et ta ei lööks teolist, laulud altkäemaksu pakkumise kohta ja eraldi laulud kupjale kättemaksmisest.

Mõisnikele meeldis karistada

Hiiumaal sai Suuremõisa talupoeg Roosa Peeter krahvilt loa tuuliku ehitamiseks. Kui tuulik valmis sai, tuli krahv seda vaatama, kiitis, kuid järsku märkas palgile tõrvatud tähti ja arve. Kuuldes, et need on talupoja nimetähed ja tuuliku ehitamise aasta, vihastas mõisnik ja lasi need kirvega maha raiuda ning saatis Peetri mõisa, kus ta sai 90 vitsahoopi, mida kutsuti “hingevitsadeks”. Peksu tagajärjel jäi Peeter surmani peaaegu töövõimetuks.

Aino Kallas kirjutab jutustuses “Kevadised vaod”: “Viimase aastakymne jooksul on ette tulnud uskumatuid, tõtt-öelda revolutsioonilisi juhtumeid. Oli ju eriseadusega keelatud peksta – ja keda veel? – mõisaomanikul omi alamaid!

Meedla von Poll ei mallanud seda peaaegu pisarsilmil kurtmast vanale köstrile Mihkel Kallasele, kui viimane oma pika gymnasistist pojaga sõitis Meedla Kiviaiast mööda linna poole.

“Armas Kallas”, kurtis von Poll kaastunnet taotledes ja selgel puhtal maakeelel, mille tolleaegsed aadlikud juba oma imetajailt ära õppisid, “tohoh, nyyd ei tohi ma enam omaenda talupoegi peksa lasta! Sa saad ju aru, armas Kallas, olen nagu vihatõve kyysis, kogu kehast käivad kuumavärinad läbi, kord kylma-, kord kuumavärinad, kui vaid selle peale mõtlen. Mu oma talupoegi!”

Peksukivid on ajaloo nähtav mälestusmärk

Mitte auväärne tähis, vaid vastupidi – tuletab meelde rasket orjaaega, mil mitmesaja aasta vältel hoiti meie esivanemaid mõisamajanduse ikkes peksuga.

Peksukivide asukoht näitab muidugi mõisa asukohta. Kõik mõisad asusid põlistel põllumajandusmaadel keset tihedat talurahva-asustust. Seega rajati mõisad talumaadele vägivaldselt, talupojad olid sealt minema aetud.

Siiani on säilinud peksumyyrid päris mõisahoonete läheduses, härrastemaja akna all. Nii on see Vilsandi rahvuspargi Loona mõisa härrastemaja ees. Teada on peksukivi Lahetaguse ja Randvere mõisas. Lymanda mõisa peksukivi purustati kohaliku rahva mäletamist mööda killustikuks.

Teoses “Bernhard Riives” kirjutab Aino Kallas Ants Laikmaa vennast, kes ei lasknud karistussalklastel end kui orja peksta ja seetõttu hukati. See sai aluseks mitmele rahvalaulule ja eestlaste eneseväärikuse tõusule.
Ja häbeneda pole meil midagi. Hoolimata mitmesaja-aastasest materdamisest pean eestlasi väga elujõuliseks, väga kõrge elmaga rahvaks. Sest kõik kandub ju geenidega edasi, ka eneseväärikus ja iseteadvus.

Kuva: Palmse mõis Virumaal, Ivo Kruusamägi, Vikipeedia


Meie Maa