Ilmar Jõesoo nimele kuulub Eesti suurim aardeleid Olustveres, tema avastas Eesti suurima kivikalme Maidlas ning lõpuks kyndis oma vanaisa talus Läänemaal maa seest välja muinasaja rauasulatusahju, kirjutas Õpetajate lehes Raivo Juurak.
„Olen õnnesärgis syndinud,” ytleb pensionipõlve pidav ja Läänemaal mesilasi kasvatav Ilmar Jõesoo oma muinasleidude kohta. Ta pole nendeni jõudmiseks erilist vaeva näinud, on lihtsalt olnud õigel ajal õiges kohas.
Olustvere kaks rahapada
Näiteks Olustvere 1978. aasta aarde – kaks savipotitäit mynte, kokku yle seitsme tuhande hõbemyndi ehk viis kilo hõbedat – leidis ta pooljuhuslikult. Oli 23. augusti hommik. Ilmar Jõesoo pidi sõitma hommikul Olustverest, kus ta töötas ajalooõpetajana, kodukanti Läänemaale, aga kuna traktor lykkas parajasti Olustvere uue koolimaja ehitusplatsil vundamendialust siledaks, otsustas enne ärasõitu sealt igaks juhuks läbi astuda – samast oli varasemate kaevetööde käigus muinasaja leeasemeid ja keraamikat välja tulnud. Läks vaatama ja nägigi oksydeerunud myntide rida buldooseri järel…
„Hakkasin mynte taskusse korjama, aga siis nägin, et buldooser oli lykanud suurel rahapotil ainult pealmise serva ära. Magusam osa oli maa sees. Seal oli nii palju mynte, et taskutesse ära ei mahtunud. Võtsin pintsaku seljast ja hakkasin hõberaha selle peale kuhjama. Sain kokku yle 3500 myndi! Traktorist nägi, et mõõdan seal midagi, jättis traktori seisma ning tuli ka vaatama ja imestama,” meenutab Jakob Hurda habemega rahapaja leidja.
Hilisem uurimine näitas, et myndid olid pärit põhiliselt 14. sajandist. Sealtsamast uue koolimaja ehitusplatsilt leiti ka palju sepamaterjali ja selle põhjal oletati, et rahapott võis kuuluda sepale. Rahapoti pealt leiti kisklaudadest põrand, tõenäoliselt oli sepp peitnud raha põranda alla. See põrand on tänaseni alles, nõuetekohaselt immutatult.
Kuid oletatav sepa rahapott oli Jõesool juba teine aardeleid Olustveres. Samal suvel oli ta jõudnud kuulujuttude põhjal jälile Lehola Lembitu ajast pärit kasetohusse keeratud myndikogule Olustvere vana kasvuhoone juures. Ligi 700 hõbemynti on ametlikult kirjas Olustvere esimese aardeleiuna. Jõesoo kuulis, et kohalik elektrik leidnud kasvuhoone juurest vanu mynte. Palus neid näha, veendes elektrikut, et on ajalugu õppinud ja kaks aastat koos Vello Lõugasega Lõhavere linnust lahti kaevanud, seega jagab natuke asja. Näinud mynte, oli kohe selge, et tegemist oli haruldustega. Et kaks koolilast olid kasvuhoone juurest veel sadakond vana mynti leidnud, teatas ta leidudest Tallinna.
Järgnenud arheoloogiliste kaevamiste saak oli umbes 700 mynti, nende hulgas suured haruldused. Mullavallist tuli välja ka nn kuldne sitikas, mida on Eestis leitud vaid paar-kolm tykki. Kuldne sitikas on ymmargune pross, millel on vurrudega viikingi näo kujutis. Kasvuhoone juurest tuli välja ka pronksist umbes viie sentimeetri paksuse köite raamatulukk, yheteistkymne ylekullatud lookleva mao kujutis peal.
Miks leiti selliseid haruldusi just Olustverest? Ilmar Jõesoo arvates oli Olustvere Lembitu ajal logistiliselt väga tähtis koht, sest sealt läks läbi Põhja- ja Lõuna-Eesti yhendustee. Olustvere kylje alla jäävatest Navesti paekivist põhjaga kärestikest sai nii jalgsi kui ka hobusega kergesti yle. Veel 20. sajandi alguses läks yle kärestike talvetee.
„Minu hypotees on, et Olustvere esimese aardeleiu omanik läks Madisepäeva lahingusse, kust ta tagasi enam ei tulnud. Teist aardeleidu võib seostada Jyriöö ylestõusuga. Võib-olla osales Olustvere tollane kylavanem jyriöö ajal Viljandi ylestõusus ega naasnud sealt. Nii jäidki rahapotid sajanditeks maamulda,” oletab Ilmar Jõesoo.
Kuuldus Olustvere aardeleiust jõudis 1978. aastal isegi Pravda veergudele. „Rääkisin sellest oma tuttavale Moskva professorile, kellega käisime koos Prantsusmaal, ja tema kirjutas sellest Pravdale artikli. Pärast seda hakkas mulle yle Nõukogude Liidu kirju tulema. Kõik tahtsid vanu mynte, lubades vastu pystoleid, Zaporožetseid ja muud oma arvates hinnalist. Aga mul polnud ju midagi, kõik oli juba Tallinnas,” meenutab Ilmar Jõesoo muheldes.
Maidla kivikalme saaga
Ilmar Jõesoo on avastanud ka Maidla kivikalme, mis on Eesti suurim nii territooriumi kui ka leidude arvu poolest – ligi 4000 leidu.
„Vanaisa rääkis mulle, et meie kodust umbes kilomeetri kaugusel oli kunagi suur sõjaväli. Läksin 1978. aastal – samal aastal, mil Olustveres kaks rahapotti leidsin – seda vaatama. Endisel sõjaväljal käisid maaparandustööd, traktor tõmbas sarapuupõõsaid maa seest välja. Astusin lähemale ja nägin, et seal myttas minu pinginaaber seitsmeklassilisest koolist. Ja märkasin kohe, et sarapuupõõsa alt olid välja tulnud potikillud, klaashelmed, kuuenda sajandi hoburaudsõlg ja palju muud põnevat,” meenutab staažikas ajalooõpetaja. Ta helistas kohe Tallinna ning tuntud arheoloog Evald Tõnisson tuli kohale. Nii kui Evald Tõnisson jalaga mulda lykkas, tuli nähtavale sõjakirves. Maidla kalme võeti kohe muinsuskaitse alla.
Aga sellega asi ei lõppenud. Tollal mõnevõrra mahajäänud kohas vahetusid direktorid ja agronoomid tihti ning uued ei teadnud muinsuskaitsest midagi.
„Kui mõne aja pärast Maidla kalmet vaatama läksin, nägin, et seal kyntakse jälle! Seekord oli traktoriroolis mu teine koolivend, viie hõlmaga ader taga. Pidasin mehe kinni ja too hakkas kohe kiruma, kui kivine maa on, võimatu kynda. Oli kolmandiku kalmest suure vaevaga ymber kyndnud, valged luutykid ja potikillud vedelesid ymberringi. Sovhoosile määrati selle pärast 15 000 rubla trahvi ja juhtkond sai minu peale väga pahaseks. Pärast vahejuhtumit hakkas seal kaevama tuntud arheoloog Mati Mandel. Leiumaterjali rohkus hakkas lõpuks ka sovhoosi juhtkonnale meeldima ja nad maksid kogu kalmevälja läbikaevamise kinni. Ainult yks kuuenda sajandi osa jäeti puutumata,” meenutab kogenud aardeleidja.
Vanim sõrmus, mis Maidla kalmest leiti, on pärit kolmandast sajandist ja viimane matus oli seal olnud 13. sajandil. Seega oli sinna inimesi maetud tuhande aasta jooksul.
„Sajandisse mahub kolm inimpõlve, nii saame kokku kolmkymmend inimpõlve yhes kalmes. Viimane matus ei olnud seal enam põletus-, vaid kivikirstmatus. Kirstus oli naine oma ehetega, tema kõrval mees. Ilmselt muistne ylik, kes oli ristiusu vastu võtnud, kuid keda oli veel võimalik matta esivanemate kalmesse, mitte Kullamaa kirikuaeda, mis on kaheksa kilomeetrit eemal,” arutleb Ilmar Jõesoo.
Rauasulatusahi koduõuel
Ilmar Jõesoo kolmas suur ja kõige värskem leid on rauasulatusahju jäänused omaenda vanaisa talukohas Maidlas. Möödunud kevadel hakkas ta seal heinamaad põlluks ymber kyndma ja märkas äkki, et maapinnale tuli tuttavlikke savikamakaid, millel oli šlakki kyljes. Lähemal uurimisel tundus, et need on muistse rauasulatusaju kyljetykid. Kutsus eksperdid Mati Mandeli ja Jyri Peetsi kohale ning kolmekesi leidsid nad veel terve hulga rauatykke, mis lubas arvata, et kunagi asus samas ka sepikoda.
„Tänavu kevadel pidime kõik põhjalikumalt yle vaatama, aga ei leidnud seda kohta enam yles. Siis hakkasin kartulimaad kyndma, lasksin vao vao järel ja lõpuks tuligi kadunud koht uuesti välja,” muheleb Jõesoo. Ta lisab, et viimane leid kõigutab taas kord arvamust, nagu oleksid muinaseestlased metallesemete valmistamiseks rauda teistest maadest toonud. Praeguseks on Eestis teada mitukymmend endisaegset rauasulatuskohta ja on ysna ilmne, et rauda veeti Eestist ka välja.
Juhime loost innustunud lugeja tähelepanu sellele, et ajaloolise eseme omaalgatuslik maast väljakaevamine on elma- ja yhiskonnavastane tegu, mis seadusega keelatud. Kyll aga on teretulnud see, kui ehitus- või põllutööl juhuslikult ilmavalgust näinud esemest kohe Muinsuskaitseametit teavitada. Kui see mingil põhjusel kohale ei tule, tasub yhendust võtta Tallinna ylikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi või Tartu ylikooli aheoloogia kabinetiga. Samuti tasub võimaluse korral hoda silm peal kodupaigas toimuvatel ehituseelsetel mullatöödel. Kuna pinnase liigutajad istuvad tänapäeval valdavalt kabiinis, jäävad ajaloolised esemed neile lihtsalt märkamatuks.
Eriti suurt kahju teeb meie ainelisele pärandile metalliotsijate abil leitud esmete väljakaevamine. Enamus selliselt leitud kultuuriväärtusega esemeid ei jõua kunagi uurijateni ja meie teadmistesse. Osalt seetõttu, et leidja varastab kogu rahvale kuuluva esme, osalt seetõttu, et pude raua- või vasetykk visatakse minema, taipamata selle tähendust ja väätust teadusele. Lisaks lõhutakse aardekyttimise käigus maapinnas asuv elmakiht. Iga maapinnast varastatud ese jätab muinasraamatusse parandamatu augu, nagu see jääb ka vanaaegsest raamatust pildi või lehekylje väljarebimisel.
[Koda]