Kui paljudel meist on kodus peegel, millesse on vaadanud vaar-vaarvanemad või veelgi kaugemad põlved? Vaevalt, et kellelgi. Aga sellised peeglid on olemas ja neid pole mitte vähe. Minnes pyha lätte äärde, võid olla kindel, et sellesse on su esivanemad aastasadu vaadanud ja võibolla tuhendeid. Isegi kui hiis on ryystatud, võid olla kindel, et hiiealikasse vaadates kohtuvad seal paljude põlvkondade pilgud, kirjutas ajakirjas Maakodu Ahto Kaasik.

Eestis on teada yle 400 pyhaks peetud allika mis võivad paikneda maastikul yksikult, olla osa hiiest või muust pyhapaigast. Kreuzwaldi teada on ohvriallikas varem olnud lausa igal kylal. Osad neist on unustatud, osad kinni kyntud ja osad kraavitamise järel kuivanud.

Aastatuhandeid on allikad olnud meie rahvale puhta vee lätteks. Mitte yksnes pyhi allikaid vaid neid kõiki on hoitud ja austatud ning teatud, et seal asub haldjas või vaim.

Miks on Maavalla tuhandete allikate seast pyhaks peetud just neid? Kui mitmest kõrvuti asuvast allikast on pyhaks peetud vaid yht, on valik silmnähtav. Kyllap pikaajalised kogemused vee kasutamisel ja peen loodusetunnetus aitasid välja selgitada need õiged, mis tervendavad ja puhastavad hinge ning pälvivad tänulikke ande.

Pyhade allikate kuju, suurus ja voolu suund on mitmekesised. Leidub nii väikseid aeg-ajalt kuivavaid umballikaid kui ka suuri, maa seest välja voolates kohe jõe või järvekese moodustavaid lätteid.

Siniallikas

Harjumaal Saula hiies asub kõrvu kolm suurt allikat: Siniallikas, Mustallikas ja Valgeallikas, mis hoiavad meie lipu värve. Allikaid hoiab aga Sinialliku Tölp, haldjas, keda seal aegajalt nähakse.

2004. a võeti Valgeallikast vesi, millega keedeti puder Soome-Ugri maailmakongressi puhul toimunud hõimurahvaste yhispalvuseks. Siniallikal pesti enne palvust silmi. Kyllap on hiiepyhade toidu jaoks vett võetud ja enne palvust simi pestud ammu enne meid ja tehakse edaspidigi.

Kõige sagedamini omistatakse erilist jõudu allikatele, mis voolavad itta või nagu maakeeles veel öeldakse: hommiku poole, vastupäeva ja vastu päevatõusu. Saartel jälle teatakse olevat eriline vägi põhjakaarde voolavail allikail.

Hiieallikate ja teiste pyhade lätetega seotud tavad ja uskumused on sarnased. Pyha lätte manu minnakse truudust vanduma, abielule õnnistust saama ja lapsele nime panema. Taevaskojas asuva Emalätte juures käivad nii noorpaarid kui värsked vanemad oma lapsega. Meie rahva igipõlise tava kohaselt annavad lapsele nime ta vanemad. Nime panekul jääb laps oma pere kaitse alla. Kui nimi anda selge veega pyha lätte ääres, saab laps eluteele kaasa suurima võimaliku kaitse – esivanemate ja maa õnnistuse.

Tavaliselt on pyhadel lätetel tervendav vägi. Nyydki usutakse sellesse ja käiakse sealt abi saamas. Allikad ravivad eelkõige silmahaigusi, kuid ka nahahädasid ja kaotavad valu. Tervendavat vett kasutatakse allika ääres ja viiakse koju.

Virumaal Lavi pyhapaigas tõuseb maast allikas ja muutub samas laiaks jõeks. 20. sajandi alguses jutustati uurijale, et alles hiljuti oli sinna tulnud poolpime naine, jätnud kivile anni ja pesnud allikas silmi.

Muhumaal öeldakse: kes kunssi teab, see kunssi peab. Eriline aeg, näiteks täiskuu neljapäev ja mitmed taiad suurendavad raviväge. Märjamaal on 1959. a soovitatud:

Mine silma hallika äärde, pööra selg hallika poole ja viska hõbe raha yle parema õla hallikasse. Tagasi vaadata ei tohi. Siis too pudeliga vett koju ja tee sellest kompress silma peale.

Vanarahvas on rõhutanud, et ima annita vesi ei aita. Noaga kaabitud hõbevalge, või hoopis terve hõbe- ehk vaskmynt tuleb allikale anda. Erandlikult sobib Muhumaal anniks ka roostes hobuseraua nael. Lisaks seotakse vahel allika ääres kasvava puu ehk põõsa kylge lõnga, paelu ja riideribasid.

Setomaal Hilandõ kylas on 1967. a kõneldud:

Lätte man k¯auti haigit silmi mõskah ja tõisigi haiguisi peräst. Sinnä' panti sis linte, vette visati rahha, õt läteh õks avitasi'.

Pyha lätte vesi avitab inimest isegi tema viimsetel hetkedel. Muhu saare Rootsivere kyla Vahtna allika vett on surijad juua kysinud. Seesama allikas on tervendava jõuga.

Pyha allika ymbrus on samuti pyha. Sinna ei lubata loomi ja sealt ei raiuta puid. Johann Gutslaff on 1644. a ilmunud ja pyhast Võhandu jõest kõnelevas raamatus märkinud järgmist:

..., selle jõe hallik olla mäe nõlval, ilusa metsatuka sees, aed ymber. Kogu ymbrus, 8 m igale poole, olla niisama pyha, kui hallik ja vesi; ei siin tohtida keegi puid raiuda, ega oksi murda, kui surra ei tahtvat.

Lätte pyhadust tuleb hoida igas mõttes. Selle ääres ei tohi valetada, kurja vanduda ega riielda. Allikasse ei või jalgupidi sisse minna ja selle vette ei või panna midagi määrdunut. Isegi suud ei või joomiseks allikani kyynitada. On usutud, et ryvetatud allikas kuivab või jäävad ryvetaja käed halvatuks.

Lättesse ja selle juurde jäetud ande ei tohi puutuda ja veel vähem ära viia. Varas saab anniga jäetud haiguse ja hädad endale. Hallistes on teatud, et pyhapaigas kehtivad keelud käivad iga veekogu ja tule kohta:

Lätte veeren, tule või vii man es tohi vande ega kurjasti ytelde, sis tulli suur ädä.

Hiiesõnastiku järgmises loos on juttu kalmetest. Hiis on sageli maausuliste viimne puhkepaik. Hingedeajal viiakse mitmel pool esivanematele hiide toitu. Tavad mis hiies ja kalmistul kehtivad, on sarnased siiani.

Kuvad:

Sinialliku Valgeallikas

Paenase Suurallikas

Saula Siniallikas

Nime panek Turje allikal

Miikse Jaaniojale andi andmas

Kuvad tegi: Auli Kütt, Ahto Kaasik, Mana Kaasik

Maakodu