«Tii leibä!»
«Ei tii!»
«Tii no leibä, olõ hää!»
«Ei tii, ma ei jõvva!»
«Tii leibä, olõ hää! Ma ei olõ seo poodileevä peräst jo kats nädälit kykytämäh käyny!»
Sääne jutuajaminõ peeti maaha seo suvi yteh Võromaa kyläh, palksainu ja katõ korsnaga majah. Vana miis pallõl’ umma vanna naist, et tuu leibä tenny. A leevätego om rassõ ja midä vanõmbas inemine jääs, tuu veidemb tä säänest suurt tyyd ette võtta jõud, kiroas Uma Lehes kiramiis Rahmani Jan.
Ma olõ tuu vana mehega ytte miilt. Leib ja poodileib omma kats esi asja. Usu, et niimuudu arvasõ pall’o, kiä kotoh leibä kydsäse vai kinkal kunagi kotoh leibä kydset om. Leeväl ja poodileeväl om umbõs säänesama vaih, nigu savvusannal ja korsnaga sannal. Nuu, kiä savvusannah käävä, korsnaga sanna ei tunnista. Ja kiä harinu kotoh kydsetyt leibä syymä, pidävä tuust õks inämb ku poodileeväst.
A ei olõ niimuudu, et kõik poodih myydy leib om poodileib. Poodih või jo kah paksu koorikuga ryäjauhõst tettyt makus-hapund kodoleibä myvvä, a Eestih tuud ei tetä. Leibä myvväs poodih Lätih.
Muidogi om ka väikeisi leevätegijit, kiä kotost vai laatõ pääl umma leibä möövä. A noid om veidy ja inemise, kiä omma harinu söögikraami poodist ostma, saava esikydsetyt leibä harva kätte.
Võiolla tii ma mõnõlõ leevätegijäle liiga. Võiolla kiäki tege ka peris leibä ja äkki om tuu mõnõ kirivä kilekoti seeh paari viilu kaupa myygih, a ma ei olõ tuud yles löydny.
A Hopa liinah, miä om sääne Kanepi mõõtu liin, om leib poodih poodileeväga kõrvuisi riioli pääl. Leib om iloste viilõs lõigatu ja kilekoti sisse pakitu, nigu täämbädsel pääväl kombõs, a tego om LEEVÄGA. Kilonõ leeväpäts mass 1.05 latti, tuu om mi rahah umbõs 23 kruuni.
Minevä nätäl tõi ma Hopast pätsi leibä. Ku õdagu syymä naksimi, oll’ mu imehtys suur: aastanõ lats, kiä poodileibä ei putu, sei Lätist tuudut leibä katõ suupoolõga!
Eestih peetäs leibä avvu seeh. Kõrraldõdas egäsugumaidsi leevänädälit ja leeväpäivi ja valitas koolileib, midä egäh koolih latsilõ söödetäs. A tuuga reklaamitas poodileibä. Ja poodileib, kuigi tä või olla väega hää maiguga, ei olõ õks peris leib.
Nuu, kiä ytlese, et poodileevä omma tetty rahva maitsõ perrä, ei kõnõlõ peris õigõt juttu. Täämbädse päävä noorõlõ ei olõ antu võimalust poodileibä peris leeväga kõrvuisi säädi. Peris leibä saa nuur inemine maitsa õnnõ mõnikõrd muusõumih vai laadu pääl. A egä päiv ei olõ täl tuud võimalik syvvä. Asi olnu tõõnõ, ku koolih antu latsilõ leibä, mitte poodileibä. Mu peräst või tuud Lätist kah tuvva, ku mi uma leevätehassõ tuud tetä ei taha vai ei mõista.
Sõnnoga om väega rassõ seletä, määne vaih om poodileeväl ja leeväl. Kiä tuud ei tiiä, piät esi perrä pruuvma. Taa targutusõ lõpõtusõs anna yte lihtsä söögiretsepti, sis om seost määnegi kasu kah.
1. Mine mõtsa, korja mõni peotäys kikkasiini. 2. Mine Lätti ja osta yts päts leibä (pääle om kirotõt «Rankas rudzu rupjā maize»). 3. Võta yts väiku sipul, lõigu ohukõsõ viilu. Panõ pann tulõ pääle, tsipa õlli ja praadi sibula läbi. Sis viska kyländ väikus lõigatu kikkaseene kah panni pääle, praadi kõrd aigu ja panõ suula kah. Ku tunnus, et kikkaseene omma valmis, võta muru leibä kätte ja nõsta pannilapjuga siini leevä pääle. 4. Syy ja mõtlõ, määnest leibä sa syvvä tahat, om tuu poodileib vai peris leib.