[text]
Täna on

t_kapad.gif«Eelista eestimaist» käib ka aia kohta. Võõramaised kultuurliigid seavad ohtu Eesti taimekooslused, kirjutas Rohelises Väravas Eha Järv.

Luuletaja Uku Masing, kelle 100. synniaastat tänavu 11. põimukuud tähistasime, istutas oma aeda Tartus Hurda tänaval just Eesti liike.

Semiootik ja bioloog Kalevi Kull, kes koos kaasaga Uku Masingu eluajal ta aeda kylastas, kõneleb: «Tal oli suurepärane kollektsioon meie pärismaiseid taimi, sealhulgas sõnajalgu ja orhideesid. Käoraamat kenasti õitses, kui seal käisime. Ta tõi oma jalutuskäikudelt kaasa liike, mis Tartu ymbruses kasvasid, ja ise hooldas neid taimi. Ta ei piirdunud kyll ainult kodumaiste taimedega, see ei olnud range põhimõte.» Näiteks kasvas Uku Masingu aias ka jumalate lill (Dodecatheon).

Kalevi Kull meenutab, et sõnajalad kasvasid reas vaarikate vahel mööda aiaveert, mitmed muud taimed olid peenarde peal. Kuldkinga oli kaks kogumikku, need kasvasid kõrvuti mitukymmend aastat. Uku Masing tundis hästi taimi, ning sedagi, millistes tingimustes yks või teine kohalik liik kasvada eelistab.

Uku Masing teadis, kust see või teine taim oli pärit ja millal toodud.

«Teema ise on pööraselt oluline, » märgib Kalevi Kull. «Elada oma looduse keskel, mitte välismaise looduse keskel.»

Paraku kasvatame aedades võõrtaimi kaugelt rohkem kui omamaiseid.

Eestis kasvab 1400 pärismaist taimeliiki, aedades kasvab aga 6000 - 7000 võõramaist, hindab botaanik Toomas Kukk.

Valdav enamik võõrastest on toodud Eestisse 20. sajandil, ainult tyhine osa - paarsada – toodi enne 20. sajandit. Keskeltläbi mõni protsent sissetoodud liikidest kohaneb pikapeale.

See võtab aega, tihtipeale sada aastat, siis nad hakkavad levima, ytleb Kalevi Kull. «See tähendab, et 21. sajandi teisel poolel saame näha koosluste ymberkujunemist, paljude võõrliikide ulatuslikku levimist. Liigid, mis me oleme kultuurtaimedena sisse toonud, laiutavad pöördumatult ning see on ettenähtav ja ulatuslik protsess.»

Linnaymbruste väljad on heinakuus kuus lillakad lupiiniõitest ning põimukuus kollased kanada kuldvitsast. Nii yks kui ka teine on kultuurtaimena sisse toodud. Väljadel levib galeega, ka seal, kus teda kunagi kasvatatud pole. «Kena lillekene, mis aga pööraselt paljuneb,» ytleb Kalevi Kull kanada kuldvitsa kohta. «Emajõe veered on juba täis seda liiki. Ta on suurekasvuline, varjab teised ära ja ta lähedalt kaovad paljud liigid, see puudutab mitte ainult taimi, vaesestub kogu kooslus, liikide arv võib väheneda mitu korda. Niisugune ränk protsess, aga aeglane - inimesed vaevalt et märkavadki seda.»

Kui inimesed niisuguse linnalooduse keskel elavad, siis see tähendab, et tuntakse vähem kohalikku ehk oma pärismaist. Lapsed kasvavad elupuude ja enelate, sabiina kadakate ja läikivate tuhkpuude vahel - nad ei näegi, neil ei ole võimalust tundma õppidagi meie oma jalakat ega kuslapuud, raagremmelgat või kibuvitsa. «See on kaugenemine Eestist. See on võimas kultuuriline protsess, mille vastu ma ei teagi, kas saab,» kõneleb Kalevi Kull.

Kuva: Kaitsealused käpalised Muhu Kallaste Silmaallika juures. Kui sa asud oma aiast või metsast välja juurima võõrliike, siis pea silmas, et ka kaitsealuseid kodumaa taimi ei või loonast yles kaevata.


Roheline Värav