02.10. avatakse ERMis seto lauluemasid tutvustav näitus, mis jääb avatuks järgmise aasta sydakuu 10. päevani.

Näitus tutvustab Soome pärimuseuurija Armas Otto Väisäneni ja taidurite Alpo Sailo ja Carl Bengtsi 1922. aasta pärnakuus toimunud uurimismatka Setomaale. Eesmärgiks oli fonograafi, fotoaparaadi, pintsli ja savi abil jäädvustada seto laulikuid ja nende laule. Soomlastele poseerisid ja laulsid kuulsad lauluemad Miko Ode, Martina Ir´o, Hilana Taarka ja Treiali Ode. Kohtumise tulemusena koguti ja loodi mitmekesine aines, mis annab rikkalikku teavet seto laulust ja laulikutest, samas valgustab ka jäädvustajate ja jäädvustatavate suhteid. Näitusel on esmakordselt välja pandud välitöö tulemusena syndinud maalid ning nelja lauluema rinnakujud, samuti saab kuulata lauluemade häält.

Väisänen, kellele oli 1922. aasta uurimismatk Setomaale juba neljas omataoline, oli Setomaad kaaslastele kirjeldanud kui Eesti Karjalat. Mõlemaid taidureid yhendas aga Karjala laulikute jumaldamine ning nii nähti antud uurimismatkas teatavat kohustust lauluemade jäädvustamiseks tulevaste põlvede tarvis.

Setomaa ja Karjala asend, ajalugu ja pärimuse rikkus muutis nende kohta kõneldu ja kirjutatu sarnaseks. Nii Setomaad kui Karjalat peeti vana ja väga väärtusliku pärimuse viimaseks varjupaigaks. Juba esimesed setode uurijad räägivad Setomaast kui elavast muuseumist või mineviku varamust, paigast, kus mujalt ammu kadunud muistne pärimus ja usund endiselt elavad.

19. sajandil usuti, et kõik rahvad „arenevad” yhtemoodi, läbides samu arengujärke. Et rohkem teada Euroopa rahvaste esiajaloo kohta, mindi uurima kaugel ja lähedal elavaid „metsikuid” rahvaid. Ka Jakob Hurt uskus, et setod on sellised nagu eestlased paarisaja aasta eest, ning seetõttu muinasaja tundmiseks ylitähtsad.

Hurt selgitab, et setode uurimine on oluline, kuna see liivimaalaste hõimurahvas ja lähedane naaber pole eestlaste moodi „läbi ja lõhki kultuuriinimesed kahekymnendast sajandist yhes oma puuduste ja voorustega”, vaid on „vanamoodsad” ja „primitiivsed” ning säilitanud oma kultuuris palju yrgset.

Nii nagu Hurt, nii pöörasid ka soome uurijad oma peamise tähelepanu suulise vanavara korjamisele. Rahvaviisides ja -lauludes leiti „yrgne“ eest veel elavana.

Näituse panid kokku Andreas Kalkun ja Aapo Roselius.

Allikas: ERM