Pääle tuud ku seto leelo UNESCO nimekirja är sai kant ja inne yleilma edimäist seto leelokonverentsi pommitasõ’ Setomaa kultuuriprogrammi tiidysnõvvokogo as´aajaja ALUMÄE HELEN ja toimõtaja TARO IGOR seto nuurt rahvaluulõuurjat kysymyisiga tiidysest, leelost ja timä nägemysest, õt määne om seto kultuuri tulõvik.
Igor: Kas leelo ja konverentsisaal kõlbasõ’ kokko?
Muidogi! Seto leelost kõlbas kõnõlda Eestimaa ja vällämaa konverendsel, Setomaal kogoni! Sagõhõhe kõnõlõsõ’ tiidläse’ ja laulja’ muidogi eis kiilt. Ja sagõhõhe om tiidläisi ettekandõ’ ja artikli’ suunat muialõ ku Setomaalõ. A myydä om tuu aig, koh seto laulu laulja mõista-s lukõ’, mitä tä laulu kottalõ kirotõdi. Täämbäne uurja piat tuuga arvõstamma. Ja kinkagi tõsõ iist kõnõlõmisõ aig om uurjil myydä. Monoloogist võinu’ dialoog saia’. Vaest ommõgi aig har¢ot’, kuis “kultuurikandja’” ja kultuuriuurja’ umavaihõl kõrda saava’.
Igor: Mille sa valõ’ säntse eriala, nii ku rahvaluulõ?
Seto laulu mano joudsõ ma läbi Leiko koori. Jo latsõst mälehtä Leiko naisi laulmisi Verska kultuurimajah. Uhkõh rõivih vana’ naase’ ja sääntse’ hely’, mitä koskilt muialt kuulõ-s, tõmpsi’ liki. “Kitsõlatsõ’, tulgõ’ siiä, / teele anna vahtsõ’ kängä’, / pillu põlvini kapuda’” ja mõnõ’ tõsõ’ sõna’ kulusiva’ päähä ja tunduva salahuisi täys ja imeligu’. Peräst ildapa, ku olli koolilats, opas Hirsigu Veera mi klassilõ seto laulõ. Kävemi sis yteh Leiko naisiga eiski sanatooriumih esinemäh. Imehti kõgõ, kuis Leiko naase’ olli’ vai lauli’. Mi lauli eis’ muidogi’ nii ku latsõ’ õks, olõ-s sääl suurt illo määnestki. Ja hindä laulust ka tuudaigu suurt häädmiilt olõ-s.
Ylikuuli lätsi kirändyst opma, a kõrra ao peräst tundu rahvaluulõ huvitavap ja lätsi sinnä’ yle. Suur seto-sõbõr Kolgi Uudo lugi mullõ eesti rahvamuusiga kursust, Hao Paali lugi seto traditsiooni ja muid ainit, koh kõgõ seto laulu tull laulda’. Sis tulli’ ka edimädse’ rahvaluulõkorjamisõ’ ja tyy rahvaluulõ arhiivih.
Igor: Kõik omma’ harinu’, õt omma’ olõmah mehe’ rahvaluulõuurja’ nii aoluuh (Väisanen, Hurt) ku täämbätsel pääväl, a mille naase’ leelotasõ’ inäbä ku mehe’? Eesti koorimuusigah hoitva’ miihi koori’ ka’ kvantiteedi mõttõh perys auväärset positsiooni, a Setomaal omma’ miihi kollektiivi’ praktilisõlt olõmatu’, ku Tarto Liinats´ura’ ja s´ool suvõl kõrra yles astnu’ Verska miihi leelopark vällä arvada’…
Seto naase’ omma’ lihtsalt vanna kultuuri rohkõba hoitnu’ ku mehe’. Mehe’ omma’ juusknu’ kõõ vahtsõ ja moodulidsõ peräh ja uma ja vana kõrvalõ hiitny’. Mehe’ panni’ liinarõiva’ pall¢o varahappa sälgä ku naase’, kiä’ ausahe õks ummi rõivit kanni’. Niisamata lauluga. Mille tuu nii oll? A naase’ pidi’ki’ rohkõba kodosainu vaihõl olõma vanast ja tegemä nii nigu näide imä’ teivä’ ja olõki-s näil võimalust võõrit ull¢uisi oppi’. Mehe’ käve’ rohkõp ilma piteh ja unõhti’ uma’ laulu’ ja kumbõ’.
Pääle Tarto ja Verska miihi laulva’ viil Põlva mehe’ ja Meremäe mehe’. Ma looda, et kõik pargi’ läävä’ joudsahe edesi ja miihi laul ka peris ar häö-i.
Helen: Kas sullõ mõnikõrd om tundunu’, õt olõt seto teema uurmisõ jaost liisnalt seto as´a seeh? Mõnikõrd paistus, õt uurjil om kergep uuri’ midägi, midä tä nii hösti tunnõ-i’; õt välästpuult kaiõh om tiidysligu kyle päält kaiõh kergep ku eis’ as´a seeh ollõh. Kas mõnikõrd om tunnõh, õt olõs vaia määnestki distantsi uurjidõ ja uuritava vaihõl? Ja kas tuu, õt sa mehenä uurit päämätselt naisi pärusmaalõ käävät leelot ja naislauljit, vaest tuu sis ommõgi’ su’ jaost vajalik distants?
Ma tahas olla’ õnnõ rohkõba seeh! Õga pääväga saat arvu, ku pall¢o om asju, minkast midägi tiiä-i vai tiiät õnnõ kibõnit. S¢ooilma-aigsõl kuultuuriuurjal om väega tähtsä, õt tä mõtõlnu’ hindä positsiooni vai kotusõ pääle. Mille sa midägi uurit? Mitä ja kinkalõ sa tahat näydädä? Määnest kassu su kirotus and?
Kultuuriuurja olõ-i klaasist, timä kohalolõk mõotas, kas tahat vai taha-i, inemisi ja tuud materjaali, mitä uurja saa. Niisamatõ om selge, õt uurja saa-i olla’ klaas, minka läbi ilmarahvalõ määnestki kultuuri (vai kultuurinähtyst) objektiivselt näydätäs. Õga uurja om uma kirotatuh seeh ja tuud olõ-i mõtõht käkki’.
Beduiini naisi laula uurnu’ Lila Abu-Lughod om ylny’, õt sääntse’ uurja’, kiä omma’ uuritavast kultuurist peri vai tuuga läbi kasunu’, omma’ “katõpaiksõ’ uurja’”. Katõpaiksõl uurjal olõ-i sagõhõhe kerge, tä om nii ku katõ perre pini “tiidyse” ja “rahva” vaihõl. A ku sääne uurja ilosahe mõtlõs uma kotusõ pääle ja imp proomiki-i’ ytte vai tõist puult hindäh maaha surbu’, sis om täl võimalus jouda’ sinnä’, kohe võõras tiidläne kunagi päse-i niimuudu, õt kiäki haigõt saanu-s.
Seto laulukultuur om jo 100 aastakka tagasi olnu’ õks suurõbalt jaolt naisi kanda’. Vana’ rahvaluulõkorjaja’ kyll iki’ ja otsõ’ suuri lauluesäsit, a olõ-s sääntsit. Ma olõ rahul seto lauluga sääntsenä nii ku tä om, kiä seto laulukultuuri uur, piat uurma naisi.
Helen: Sa olõt yts väiga vähessit nuuri seto päritolu seto teema uurjit, kiä’ om tiil kõgõ korgõba tiidysligu kraadi poolõ. Samah olõt viimätsill aastagil pall´o uurnu’ Siberi setosit. Kas nimä’ omma’ su jaos huvtavaba’ vai kuis tuu juhtu, õt sa näid uurit?
Siberi setokõisi man olõ olnu’ kats kuud uma elost. Kodo-Setomaaga olõ seotu 1977. aastagast pääle. Om hyä juhus, et Siberi setokõisi mano joudsõ, a näidest olõ-i tegelikult joudnu’ viil pall¢o midägi kirota’. Tahami anda vällä näide laulõ (ku raha kostki lövvämi) ja tahas midägi näist laulõst ja inemisist viil kirota kah. Ja ku võimalus tulõ, sis pidäny minemä viil vahtsõst sinnä’ inemistega kõnõlõmma, õt tulõvikulõ midägigi alalõ hoitunu’. Õt tegelikult om Siberi setokõisi uurmine mu jaost vahtsõnõ teema ja tuud saa-i mahu poolõst võrrõlda mu kodoseto laulõ ja usundi kottalõ kirotatuga.
Mu jaost om Siberi ja Kodo-Seto rahvaluulõ’ nii ku kattõ harro kasunu puu. Yte haro uurminõ om tõsõ uurmisõlõ toest. Tuusama rahvas ja kultuur, tuusama yts seto rahvaluulõ’, minka ossõ pääl om õnnõ mõnõ’ aoluust, kotusõst ja vinne vai eesti mõost tulnu’ joonõ’, mia’ tegevä’ nä veid¢o tõistsagamadsõst.
Mu jaost om seto kultuur, usk ja laulu’ tähtsä’, tuuperäst ma näid uuri. Tunnõ, õt olõ õnnõlik inemine, õt mul om sääne tyy, mia’ huvitas minno. Ma pia-i pää likõ otsma, mitä tulõva aastaga uurma naada, tuud mitä seto kultuuri man uuri’, om pall¢o ja peris hallõ om, õt yte ihoga kõkkõ jovva-i, mitä tahas.
Helen: Mia’ om su doktority teema (ma uurõ kylh perrä, a kõnõlõ’ tuust veid´okõnõ) ja kunas om tuu valmis saamist, uuta’?
Võeh! Laskmalda kahrust om halv kõnõlda. Mu doktorityy uur seto laula korjamisõ aoluku ja näytäs, kuis 19. aastagasaa lõpuh ja 20. aastagasaa edimädseh poolõh seto laulu kor¢ati ja midä tuust kõnõldi. Kuis eis uurja’ ja korjaja’ omma’ eismuudu laula kor¢anu’ ja kuis seto laulukultuuri ette kujotanu’. Kuis seto laulu om painutõdu’ sääntsest määntsenä timmä om tahet nätä’. Taha-i tast tyyst no’ pall¢o viil kõnõlda ja taha-i ka suuri lubahuisi viil anda, a looda tulõval aastagal tyyga valmis saia’.
Igor: Ku pall´o saa leelot hoita’, alalõ hoita’ nii kuis tä om olnud’, muutmalda’? Näytyses säntsenä, nii ku 100 aastakka tagasi?
Väelyisi saa-i midägi hoita’. Seto laul olõ-i imp ammu’ sääne, ku tä oll 100 aastakka tagasi. Elläv kultuur olõ-i muusium. Muutuminõ om osa kultuurist. Tulõ õnnõ hinele aru anda’, minkast määntsegi muutusõ’ omma’ tulnu’ ja kohe nä viivä’. Õt midägi muuta’, tulõ tunda’ vanna. Ull¢usõst muutminõ tege laulu vaesõbast. Tähtsä om kõigil oppi’ ja “hoita’ vanaimmi hannast kinni’”, tunda’ vanna traditsiooni, õt laul lagonõnu-s ja kallist varandusõst saanu-s turukaup.
Igor: Määnest rolli mäng siih UNESCO, minkõ pärändkultuuri nimekirja om seto leelo traditsiooni no’ pant? Näytyses 25 aastaga peräst, ku mii’ hulgah olõ-i inäp täämbätsi vanõba põlvõ leelotaji ja kõgõ vanõba’ tegijä’ omma’ Mokornulga ja Verska naisi leelokoor, ku nä muidogi nii kavva tegutsõsõ’.
Õgasugumanõ väläst puult tugõminõ või olla’ abist. Niisamatõ tulõ luuta’, õt mi eis’ olõ targa’ ja mõista hoita’ tuud, mia meil om. Miä 25 aastaga peräst om, tiiä-i meist kiäki, a ku ilosit seto koorõ õks vahtsõst mano tulõ, olõ-i midägi pelätä.
Igor: Noorõ’ ja leelo. Määnest rolli võiva’ mängi’ erinevä’ kultuurivormi’, töötlusõ’? Kas sis ku Kuurmaa Lenna laula, vana laulik käeh Viländi Pärimusmuusiga festivalil, om tuu sis ka’ leelo?
Ma olõ-i suur Kuurma sõbõr ja naka-i tuuperäst halvuisi ytlemmä. Ma looda, õt pall¢odõlõ inemisilõ miildy ja õt mõni löyd tuu läbi tii seto leelo mano. Tuu oll seto laulu “töötlus” ja ma usu, õt tegijä’ eis ka’ tiidvä’, õt sinnä’ pääle seto rõividõ ja sõnno pall¢o setost olõ-s jääny’. A ju olliki’ tõsõ’ tsihi’!
Igor: Kuvõrd olõs põhjendõt muu kultuuriruumi staarõ kasutaminõ massidõ sisse joudmisõs? Veski Anne esini augustih menukalt Petseri liinapäivil, kas ja kiä’ võisi’ näytyses järgmätsel aastagal propagiiri’ sääl nõukogodõ estraadi asõmõl seto kultuuri? Kuvõrd om yldse vaia «massidehe minnä’»?
Ma arva, õt olõ-i vaia õga hinna iist massikultuuri ja rahvakultuuri kõrvuisi panda’. Ja ma usu, õt seto leelol olõ-i mõtõht võistõlda popkultuuri vai syldibändega.
Ma saa-i arvu tuust, ku seto’ toetadasõ’ Linna Reeta uma «Laulgõ kaasa» saatõga. Vai Seto kunigriiki kutsutas võõras syldibänd. Õt mille piat toetamma prostat ja ilõdut ja võõrast. A tuu om õnnõ mu arvaminõ. Ja ma usu, et ka Setomaal om tuhandit, kiä’ õga kell Reet Linnat vai Anne Veskit seto laulust ausabast ja kallibast pidävä’. Taa om õgayte valik.
Seto laul olõ-i sääne asi, mia kõigilõ meelys ja midä kõik yteh hynisäse’. Tä pia-i võistlõmma massikultuuriga ja timmä pia-i kõgõ kohendamma ja kärpmä, õt parebahe myvvä’.
Helen: Kuis saas seto juuriga nuuri seto tiidysehe tõmmada’? Kas tuu jaos võisi’ olla’ määnegi väline motivaator (nt märkimisväärses mahus stipendiumidõ systeem) vai saasõ tiidläne õks õnnõ tuust, kinkõh om tiidläseseemeh seeh olõmah ja palamah? Midä õks tetä’, õt veid´okõnõgi’ leevendädä nuuri seto-uurjidõ veityst Eesti tiidysmaailmah?
Raha ja tugõminõ või kimmähe veid¢okõsõ avita’. Inemisel om õks lihtsap valli’ tuud tiid, mia om laep ja minka mano om lihtsap minnä’. Tuu, kedä määnegi asi väega huvitas, tuu tege taad ka ilma rahalda ja ku kõik ilm timäle vasta om. A olõ-i mõtõht luuta’, õt sääntsit inemisi hunkoh om, tuu peräst, ku võimalik, tulõ õks seto uurjit tugõda’. Kedägi väelyisi seto teema mano sundi’ saa-i’, a võimaluisi andminõ pand rohkõp inemisi uurma ja tegelemmä as¢aga. Ja midä rohkõp om uurjit, tuu parep!
Tuu, kas uurjit om veid¢o vai pall¢o, tuu olõnõs muidogi kotusõst, kost kaet. Tunnõ mõnt eestläst, kiä’ kõgõ ohkasõ’, ku kiäki setodõ kottalõ midä kirotas. Näide meelest omma’ seto’ kõgõ televiisorih ja raadioh ja aoleheh. Näide meelest om seto teema ka suur muud eesti humanitaartiidyseh ja kõik muutku’ uurva’ ja salvõstasõ’ näid. Ma näe tõisildõ. Mu syä jal’ haltas, õt jovva-i nii pall¢o setosit salvõsta’ ku vaia ja ilosa’ laulu’ ja jutu’ ja targa’ inemise’ muutku’ läävä’ maa sisse. Niisamatõ näe, ku pall¢o asju om läbi kirotamalda’ ja avaldamalda’.