Ollõmeistrist vanavanaesä geeni pluss vanaimä oppus – Rõugõ kandi juuriga tädipoja Saarniidy Hardi (18) ja Kalkuna Henn-Hillar (17) opva vanaperälist ollõtegemise kunsti.
«Tahami, et kõik olõssi nigu vanastõ: olu olku tetty iks karaskist, ku möömi, lasõmi laulu ja panõmi vana pakladsõ hammõ kah sälgä,» seletäse Hardi ja Henn-Hillar umma nägemist vanaperätsest ollõkauplõmisõst.
Nätäl tagasi käve nuurmehe edimädse kõrraligult vällä tulnu ollõlaariga Sulbi laada pääl. «Teimi ollõ Rõugõn valmis, yyse kävemi perän,» kõnõl’ Hardi. «Väega pelksimi, et pytt lindas lahki ja sis om kõik auto olut täys. Imä kah peläs’ seod ettevõtmist ja mi pelksimi, et sõitõ pääle lätt hulga rahha ja vast mi ei tulõki taa ollõtegemisega vällä.»
A laatu iks minti ja ku tunn aigu oll’ är oltu, oll’ selge, et et äri lätt häste. Laada pääl saiva Hardi ja Henn-Hillar kuulda mitmõsugutsit arvamiisi. Mõni oll’ kitny, et oi ku vahva noorõ ollõmeistri, tõnõ jäl es osta ja ytel’, et taa lyy kõtust vallalõ. «A meil tekky pysykundõ kah: käve viis kõrda, nuu es ytle midägi,» kõnõl’ Henn-Hillar.
Et poisi kiti kõva helyga, et näil om laada kõgõ parõmb ja odavamb olu, tuu oll’ ajanu ytel vanal ollõtegijäl ja -kauplõjal har’a vereväs. «Kysse, et kas ti Kõva Kalvi kardokapääväle ei taha kauplõma minnä, et sääl kah pidu!» ytel’ Henn-Hillar.
Hardi mängse ollõmyymise mano kitrat ja laulsõ reklaamilaulukõisi. «Tuu meelyt’ rahvast manu,» panni poisi ärinipi kõrva taadõ. Hardi ja Henn-Hillar mõtli, et pandva myygiaos ka pakladsõ rõiva sälgä, a yts paar rõivit oll’ kaonu ja ilm oll’ kah pall’o kylm.
Hardi ja Henn-Hillari jutust tulõ vällä, et nuuri ollõmeistride kotsilõ käy vanasõna «kängsepäl olõ-i kängi»: nä esi es ihnagi umatettyt edimäst kõrralikku vägijuuki juvva, möivä pia kõik maaha. «Kats liitrit jäi põhja, ku ma õdagu käve sannan är, sis pruuvsõ tsipakõnõ,» seletäs Hardi.
Vanavanaesä pytt perändyses
«Tuu tull’ niimuudu, et vanavanaimä kõnõl’, et vanastõ nä teivä vanavanaesäga kodoolt,» selet’ Henn-Hillar är tuu, kuis näil ollõtegemise mõtõ päähä karas’.
«Kõgõpäält pruuvsõmi tetä nii, et ostsõmi poodist taari, pandsõmi pärmi ja tsukõrd manu. Sõs sai sääne veidikene vängemb juuk. Ku otsõmi vanavanaesä pyty vällä, sis naksimi kõrraligult tegemä.»
Nuurmiihi vanavanaesä Arno oll’ umal aol kõva ollõmeistri. «Oll’ tenny kolhoosipitõ jaos olut, õks 200 liitrit kõrraga,» kõnõl’ Henn-Hillar. «Esi kasvatanu linnassõ, kylän oll’ veski kah, kon sai linnassõjahhu jauhva.»
Hardi kõnõl’, et tuud, kuis olt tetä, opas’ tegeligult vanavanaimä Elsa, Arno tekk’ timä oppusõ perrä. Elsa kydsi esi karaski kah. A koton ollõtegemine oll’ Vinne aigu muido kyländ harvas är jääny ja viinajuuminõ ollõjuumisõ asõmõlõ tulnu, selle et ollõtegemise matõrjaali es olõ koskilt saia, omma poisi ummi sugulaisi käest kuulnu.
Egä suguvõsa nuurmiihi ollõtegemist väega kõvva takka ei kitä. «Vanaimä kylh opas’ ollõtegemist, a om iks õiõndanu kah: ku olut teemi, sis käänämi iks kõik segi ja perän piät hulga anumit mõskma,» tunnistas Hardi. «A mi imä omma sõs vasta ytelny, et parõmb las poisi tegevä esi olut, ku tuud ostva ja liina pääl joova.»
«Taa ei olõ jo õnnõ ollõ tegemine, taa om jo kultuur. Mi ei tiiä yttegi nuurt, kes nii vanaperätsele olut tetä mõistva, tetäs iks mõsumassinan, pangin, iks maltoosaga,» selet’ Henn-Hillar. «Maltoosa om keemiä, mi ostami linnassõjahhu ja proovimi järgmäne kõrd joba esi karaski kytsä!»
Nuurmiihil om plaan edimäst karaski päält aetut olt myvvä mõnõ nädäli peräst Lindora laada pääl. «Sõs om plaan taari kah tetä: kae, sääl omma pall’u autoga.
Ku ytlese, et saa-i olut juvva, sõs saa õkvalt vasta yteldä, et osta sõs taari!» tulõ Hardil ärinippe nigu käysest.
Kysymise pääle, et kas ollõajamisõ-opilasfirmat es saanu tetä, arvsi noorõmehe, et näid vast iks jutulõ ei võeda. Midä arvasõ opilaisi ollõtegemisest oppaja? «Tuud ei olõ julgõnu viil yteldä, no lugõva lehest, sõs saava teedä!» arvas Hardi. «Mi vanaimä väega pelgäs, et saami koolin käskkirä.»
Et poisi koolin nahuta saava, tuud pelgäs ka Hardi imä Kylli. «Tytär tekk’ kunagi koolin uurmistyy koduveini tegemisest ja olõssi piaaigu tuu pääle koolist vällä visatu, kuigi tä esi võta-i tsilkagi,» seletäs tä.
A tõsõlt puult kaiõn om vanaperädse ollõ tegemine perimyskultuuri alalõhoitminõ ja vanavanaesä tarkuisi edesiviimine, millest imäl om hää miil. Nigu ka tuust, et noorõ ollõmeistri esi omma väega väiku ollõjuuja.
Kuva: Kalkuna Henn-Hillar (kural) ja Saarniidy Hardi tahtva saia ollõmeistris.