Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimismatk käis tänavu suvel yht põhjapoolseimat hõimurahvast uudistamas, kirjutas Fenno-Ugria võrgulehel Madis Tuuder.
Eesti Kunstiakadeemia sellesuvine soome-ugri uurimisreis viis Venemaal Komi vabariigi põhjaosas elavate ižmakomide juurde. Seekordse sihtkoha valiku põhjustasid kuuldused yhest isepäisest ning edumeelsest rahvusryhmast, mis kangekaelselt esivanemate tavadest kinni hoiab, mille liikmed oma keele ning elma yle uhked on ning mis kuulu järgi mõtleb lausa komi rahvusest lahkulöömiseks.
Pealegi pidid ižmalased igal pool oma emakeelt rääkima, isegi nende seas elavate teiste rahvuste esindajatega. Alljärgnevalt mõned tähelepanekud sellest, kas kuuldused ka paika pidasid.
Taiga, okastraat ja nafta
Venemaa Euroopa-osa kirdenurgas elavad komid jagunevad kaheks suuremaks ryhmaks: syrjakomideks (u 300 000 inimest) ja permikomideks (u 125 000). Mõned allikad liigitavad eraldiseisvaks ryhmaks veel ka väikesearvulise jasvakomide ryhma.
Komid (täpsemalt syrjakomid) koosnevad omakorda umbes paarikymnest osarahvast. Yhest neist, vast kõige edumeelsemast, tuleb allpool rohkem juttu. Rahvuslik killustatus on iseloomulik pea kõigile idapoolsetele soome-ugri rahvastele. Komide puhul on selle peamiseks põhjuseks looduslikud olud – nende yyratu asuala (Komimaa pindala on võrreldav Prantsusmaa omaga) on kaetud taigalaadse metsaga, kus liiklemine on kohati ainuvõimalik vaid arvukaid jõgesid pidi, mille äärde on komid ajalooliselt elama koondunud.
Teede vähesus, õigemini nende rajamise keerukus ning lõputud laaned on komisid nii tugevalt eraldanud, et isegi naaberrajoonides elavad rahvuskaaslased ei pruugi yksteise kõnekeelest aru saada. Yksteisemõistmist takistab ka yhtse komi kirjakeele vähene levik.
Komide õnn ja õnnetus on läbi aegade olnud nende maa Moskva mõistes ääremaine asukoht ning rikkalik maapõu. Tänu karmidele loonaoludele ning kaugusele keskusest on Komimaa juba Ivan Julma ajast alates olnud Vene riigi yheks peamiseks inimeste väljasaatmise sihtkohaks. Hilisemate valitsuste ajal on see maa lausa kubisenud vangilaagritest, mille kunagised asukad või nende järeltulijad moodustavad tänini suure osa Komimaa rahvastikust.
Teisalt on kaugus keskusest andnud komidele võimaluse tasahaaval oma iseseisvust tugevdada, kuna selle vajalikkusest on aru saanud ka arvukad muudest rahvustest elanikud. Viimased peavad silmas eelkõige majanduslikku eraldatust, arvestades kohaliku maapõue rikkustega.
Just maavaradel – valdavalt naftal, gaasil ning söel – rajanev tööstus paisutas eelmisel sajandil tunduvalt Komimaa rahvaarvu. Tööstuse kiirendatud arendamise tulemusel moodustavad komid praegu oma nimivabariigi ligi miljonist elanikust vaid 26 protsenti. Maal on komisid siiski veidi yle poole ning pealinnas Sõktõvkaris 34 protsenti elanikkonnast. Komi vabariigi suurim komide osatähtsusega haldusyksus ongi meie poolt kylastatud Ižma rajoon, kus komid moodustavad 87 protsenti elanikkonnast.
Ižmakomid (oma nimetus izvatas) on yks komi rahva paljudest ryhmadest, kelle arvukuseks on 2002. aasta rahvaloenduse andmetel ligi 16 000, kuid arvatavasti on ižma eneseteadvust kandvaid inimesi pisut rohkem, kuna osa neist on end kirja pannud lihtsalt komidena. Ižmalased on oma praegusele asualale, Komi vabariigi põhjaossa Petšora jõe keskjooksule asunud suhteliselt hilja – alles 16. sajandil ja osalt veel pärast sedagi. Nende esivanemad on pärit pisut lõuna poolt, Mezeni ja Võmi jõe ylemjooksult.
Põhja poole suunduti samaaegselt Ivan Julma poolt välja saadetud novgorodlastega, kellele hiljem lisandusid usupagulastena samast kandist pärit vanausulised. Viimastest on moodustunud Ižma rajooni naabri, pea täielikult venekeelse Ust-Tsilma rajooni tänini osaliselt vanausulisena säilinud elanikkond. Tihe läbikäimine vanausulistega on mõju avaldanud ka ižmalaste elmale. Nagu nad ise väidavad, koosnevad nad kolmest osast – komi, neenetsi ja vene omast –, kusjuures esimestelt on nad saanud keele, teistelt eluviisi ja elatusallika ning kolmandalt ainelise elma.
Ižma ning Ust-Tsilma piirkonna põlisasukateks on olnud mansid ning neenetsid. Just viimastelt on komid ära õppinud põhjapõdrakasvatuse. Nendelt rahvastelt haarasid komid enda kätte Siberi, Koola ning osalt ka Moskva suunas kulgeva kaubavahetuse. Just eduka kaubitsemise tõttu on ižmalasi, aga ka kõiki komisid nimetatud Põhjala juutideks. Põdrakasvatus ning kauplemine on ka peamisteks erinevusteks samades oludes elavatest ust-tsilmalastest, kes jäid truuks kalastamisele ning asusid Tsilma jõest ammutama väärismetalle vase- ning hõbedamaaki, mistõttu nad jõukuselt ižmalastest maha ei jäänud.
Eraldi rahvus?
Viimasel ajal on yha rohkem hakatud rääkima ižmakomidest kui eraldi rahvusest. Põhjuse selleks on andnud Venemaa rahvuspoliitika, mis lubab põlise eluviisiga seotud Põhjala põlisasukatele, näiteks neenetsitele või hantidele, erinevaid majanduslikke hyvesid alates eelisõigusest oma asualal toimetada (mis teatavasti reaalsuses ei kehti) kuni sooduspensionideni välja.
Ižmakomid, kes kasvatavad põhjapõtru kõrvuti neenetsitega, mingeid soodustusi riigilt ei saa, kuna komidel ei ole ega saagi olema väikesearvulise põlisrahva seisundit. Eraldumise korral piisavat kasvõi yhe põdra olemasolust, et see õiguslik seisund saada. Liikumise taga on kohalikud ettevõtjad ning rahvuslik yhendus Izvatas, mis koondab ižmalasi Koola poolsaarest kuni Tjumeni oblastini välja.
Lisaks on juhtide eestvedamisel elustatud kunagi varjusurmas olnud ning tänaseks juba vabariikliku yrituse staatuse saanud festival Izva Lud (Ižma põld), mis on justkui ižmalaste eriseisundi yks märke. Komi yldsus ning rahvusyhendus Komi Voitõr ižmalaste eraldumismõtet ei poolda, mida yldiselt ka mõistetakse – põhjuseks on komi rahva väiksus ning oht jääda oma eriseisundiga tundrasse yksi. Yks kohalik noor eestvedaja ning õpetaja väitis, et komid peavad Moskvas oma õigusi kaitsma ikka yhise rindena, kuna nii on lõppkokkuvõttes kasulikum.
Ižmalaste kiindumus oma emakeelde on yks nende eneseteadvuse alus, mida toetab ka ylevabariigiline komi keele hiiliv tung linnapilti ja ametiasutustesse. Ižmas võib täiesti nurgataguse poe seinal näha kakskeelset silti, mis oli Sõktõvkaris veel mõned aastad tagasi haruldus. Rangelt kakskeelsetena on sildistatud ka ametiasutused ning tänavad.
Tahaks loota, et komi keel ykskord siltidelt ka ametiruumi jõuab, eeldusi selleks Komimaal on. Kyll aga aetakse Ižmas oma keeles asju nii postkontoris kui kylanõukogus; eelkooliealiste lastega ning vanemate naistega vene keeles suhelda ei saa, kuna nad lihtsalt ei oska seda või parimal juhul räägivad komi keelt vene aktsendiga.
Ka enamus kohapeal kasvanud muulastest on komi keele ära õppinud. Kohalik rajoonileht ilmub aga siiski vene keeles, kuna ižmalased ei mõista lõunapoolsetel murretel tuginevat kirjakeelt ning oma kirjakeelt neil kahjuks või õnneks ei ole.
Põhjapõdranahad ja Raissa Smetanina
Rahvusyhenduste kõrval on jätkusuutlik ka kohalik majanduselu. Põhjapõdrakasvatus pole siiski enam niivõrd valdav, kuigi ka praegu tegutseb rajooni yhes suuremas kylas Sizjabskis ligi 300 töötajaga endisest kolhoosist välja kasvanud põdrakasvatusega tegelev ettevõte, millel on ligi 40 000-pealine kari (väidetavalt Venemaa suurim põhjapõdrakasvandus); samuti on jätkuvalt edukas paarkymmend aastat tagasi kohalike poolt rajatud nahaparkimistöökoda, kus kaasaegsed esivanemate kombel põdranahkadest jalatseid ja muud säärast valmistavad.
Esimesi samme tehakse rahvaprase huvireisimise valdkonnas.Sellesuunalise koostöö eesmärgil käib maad kuulamas aina rohkem soomlasi. Lisaks põtradele ning pyha looma seisundis olevale hobusele – õige ižma poiss hakkab uskumuse kohaselt ratsutama juba siis, kui pea kandma hakkab – on ižmalastel olemas ka oma inimikoon, tšummis syndinud suusakuninganna Raissa Smetanina, kelle nime ja nägu rajooni tutvustamiseks ysna tihti kasutatakse. Kui palju mujal maailmas või ka Venemaal teatakse, et Raissa on rahvuselt komi?
Rajoonikeskuse peatänav meenutab kohati suurt turgu. Ligi 4500 elanikuga asula on tulvil väikeettevõtetest – lisaks mitmekymnele ärile leidub siin ka Venemaa maaasulates haruldusena mõjuvaid võõrastemaju ning söögikohti. Oma kaudse tulu saab Ižma ka maavaradest. Paljud asisemad meesterahvad käivad tööl tööstuslinnades Ussinskis ja Uhtas ning lähedalasuvatel Lukoilile kuuluvatel naftaväljadel, kus palgatase meie keskmise tublisti yle lööb.
Kysimusele, millist mõju avaldavad Lukoili naftatornid Sizjabski põhjapõtradele, jäi aga kohapeal vastus saamata. Mureks on kaugemate kylade tyhjenemine, eriti nende, millel peale veetee muud sidet pole. Ižmalaste kiituseks tuleb öelda, et valdavalt kolitakse ymber mitte suurtesse linnadesse, vaid ikka oma rajooni keskusesse, mistõttu meenutab Ižma asula kohati suurt ehitustandrit.
Uute elamute pystitamine on suhteliselt odav, kuna aines, pea eranditult puit, on kättesaadav ja soodus. Erinevalt teistest ääremaistest piirkondadest pole Ižma rajooni 23000-pealine elanikkond seetõttu viimastel aastatel vähenenud. Hõlpsamaks on muutunud ka yhenduse pidamine muu maailmaga – nimelt on kymmekond aastat tagasi saanud mustkatte ja seega aastaringse läbitavuse ainuke autotee Ižma ja sellest sada kilomeetrit eemal asuva lähima raudteejaama Irajoli vahel. Igatahes on kunagi Moskva rahavermimise töökodasid metalliga varustanud Ust-Tsilma naaberpiirkond Ižmaga võrreldes majanduslikus mõttes tunduvalt mandunum.
Ižmakomide ettevõtlikusest räägib ka asjaolu, et neil on ainukesena komi rahvusryhmadest pealinnas oma niinimetatud saatkond – ižma põlist elamut meenutada pyydev seltsimaja Sõktõvkari kesklinnas. Elust justkui vanajumala selja taga annab tunnistust ka tavapärane kuva Ižma rajooni keskusest, kus isegi ametiasutuste hoonetel lehvib vaid komi lipp, kuigi tava ning kord näeb ette, et selle kõrval peab olema ka Vene riigi oma.