Esivanemad pole jätnud hiitesse mitte yksnes oma jalajäljed, annid, palved ja vaimujõu, vaid seal puhkavad sageli ka nende põrmud. Rahvapärimuse põhjal on kymnete hiiepaikade lõhkumisel leitud kalmeid, põletatud ja põletamata luid ning hauapanuseid. Kuna arheoloogiliselt on seni uuritud vaid yksikuid pyhapaiku, võib haudadega hiite arv olla märksa suurem.
Mõnel pool on öeldud, et hiis on surnuaed. Näiteks Jõhvis on nimetatud surnuaeda hiielaks ja surnuid hiielasteks. Veel sagedamini on aga kõneldud, et hiied on matusepaigad, kirjutas Maakodus Ahto Kaasik.
Hiies ja kalmistul valitsevad ajaloolised tavad on meie rahval sarnased. Mõlemis tuleb hoida rahu ja puhtust, ei tohi vanduda, tylitseda ega sealt midagi ära viia. Väliselt ilmeltki on nad ysna sarnased – varjulised puudesalud.
Kalmu ja puude seos on meie rahva meeles sygavalt juurdunud. Näiteks Teise Maailmasõja järel Torontosse elama asunud eestlased ei peljanud võimudega pahuksisse minna, istutades oma lähedaste kalmudele puid ja põõsaid. Sealmaal kehtiva korra järgi pidid kalmud lagedad olema.
Samuti kui hiiepuid, on mitmel pool peetud pyhaks ja puutumatuks ka yksikutel kalmetel kasvavid puid ja põõsaid. Jaan Jung kirjutab 1910. a Kõrve (P-Jaagupi) kihelkonnas asuva Kabelimäe kohta:
Ennemuiste olla puud kõndinud, siis olla 13 ilusat mändi yhel ööl sinna tulnud ja selle mäe peale puhkama jäänud. Kui valgeks läinud, pole puud tohtinud sealt enam ära minna vaid pidanud sinna seisma jääma. Nendest olla yks veel järel, seegi kuivanud.
Kruusakaevajad leidsid Kabelimäelt palju luid ja musta tuhka. Haiguse ja vea korral olla sinna mäele ohvreid viidud, kui viljateri, vanu rahasid jm. Mändasid pole keegi tohtinud raiuda, kartes, et raiujal midagi õnnetus tuleb. Mõisavalitsus olla need viimaks maha lasknud raiuda ja kännudki välja kiskunud.
Kurjategijaid tabab karistus nii hiie- kui kalmepuu raiumisel. Vanarahva meelest saab karistada seegi, kes raiujat käsib. Vaskjala (Jyri) kihelkonnas on 1940. a kõneldud:
Praeguse Nõmme kyla asemel oli vanasti “Vene lageda” kus kasvas pyha mänd, mille all asetses surnuaed. Sepa talu peremees Mihkel Kuuseoks laskis selle puu maha raiuda oma maja jaoks. Järgmisel päeval Mihkel raius oma käe maha.
Tundub, et kalmed asuvad hiies teistest enam kasutatud paikadest eemal. Näiteks Lyganuse kihelkonna Purtse Hiiemäel asuvad eemal nn Kohtunikkude kynkast ja rahvakogunemiste paigast.
Hiide on maetud nii surnukehi kui ka surnukeha põletamisel järgi jäävat tuhka. Seejuures on surnukeha põletamine toimunud ilmselt hiiest väljas, et mitte vigastada seal kasvavid puid ja põõsaid. Inimese põletamiseks on vaja puuriita, mille mõõtmed on ligikaudu 2,5 x 1,5 x 2 m.
Kalmeid on hiiepaikadesse rajatud juba aastatuhandete eest. Kunda Hiiemäe variseval karjäärinõlval asuval kalmel toimunud päästekaevamistel selgus, et maetud on sinna juba 2500 aastat tagasi. Paigamälu võib olla uskumatult pikk. Vaid mõnikymmend aastat tagasi veel kõneles põliselanik murdeuurijale, et kui nad [inimesed] ära surivad, siis viedi neid [Kunda] iijemäele ja põlettatti ärä, et siis vaim lähäb tulega taeva.
Hiitesse on maetud hiljemgi. Viru-Nigula Hageda hiies, kuhu vallutajad ehitasid keskajal Sõja-Maarja kabeli, asuvad viikingiaegsed kalmed. Arvata võib, et hiitesse maeti ka 18. sajandil, kui kirikumehed kaebasid, et põlisrahvas tahab oma surnuid metsa matta.
Eesti iseseisvumise järel läksid paljud varem vallutajate valduses olnud hiied eestlaste eraomandisse. Nii ka Mõdriku Tammaru hiiemägi, kuhu omanikud rajasid oma lähedaste tagasihoidlikud kalmud. Kodukoha lähedal asuvad hiied on mõnikord matusekohaks tänagi.
Eesti tavandis on oluline matta inimene oma kodukylla. Surmaga ei lõpe olemine, vaid jätkub teises vormis. Surnud ja elavad kuuluvad kokku ja toetavad yksteist. Kalmulised annavad nõu, kaitsevad ja õnnistavad. Elavad omakorda peavad neid meeles ja kostitavad hingedeajal ja teistel pyhadel. Näiteks jõulu- ja vana-aasta õhtuks lauale jäetav toit on mõeldud just kodu kylastavatele hingedele.
Hingedeajal on putru ja muud toitu surnutele ka hiide viidud. Kuid ka tänapäeval toimuvatel hiiepalvustel pöördutakse esivanemate poole ja jagatakse nendega pidusööki. Näiteks eelmise aasta hingedeajal Palukyla Hiiemäel toimunud palvus oli pyhendatud esivanematele.
Haudadelgi on söödud. Arheoloogid leiavad sageli kalmetelt savinõude kilde, mis viitavad söömaaegadele. Varem oli kogu Maavallas tavaks kalmudel teatud pyhade ajal syya ja sööki-jooki hingedelegi pakkuda. Praegu võib seda näha veel Setomaal.
Teinegi varem laiemalt tuntud iidne tava on tänaseks pysima jäänud yksnes Kagu-Eestis. Teel surnuaiale peatub matuserong ning kadunukese meessoost sugulased lõikavad puusse risti. Selline puu jääb seotuks inimese hingega, või yhega inimese hingedest. Läheb ju soome-ugrilastel yks hing puusse, yks putukasse, yks lindu ja yks maa alla (vanemas keeles maan ala, manala) ehk Toonelasse. Oleme maarahvas.
Sygiskuu lõpus algas jõuludeni kestev hingedeaeg, mil lahkunute hinged otsivad sooja ja valgust oma lähedaste ja järeltulijate juurest. Esivanemad on nimetanud hingedepäevaks uduseid ja vaikseid päevi, mil lahkunuid vastu võetakse ja neid kostitatakse. Et ykski hing ei jääks hooleta, võib viia kausikese putru ka hiiepuu alla. Kyllap linnud selle söövad.
Hiiesõnastiku järgmine lugu kõneleb hiite ymber ehitatud aedadest.
Kuvad Mana ja Ahto Kaasik:
1. Terikeste Suitsumäe hiies asuvad kaitsealused kalmed.
2. Lehtede riisumine kalmistul.
3. Purtse Hiiemäe kalmed asuvad hiie yhes servas.
4. Kunda Hiiemäe lõhutud kalmest pudenenud luud.
5. Muinasteaduslikud päästekaevamised Kunda Hiiemäe kalmel.
6. Hageda (Viru-Nigula) hiide ehitasid vallutajad kabeli. Samas on muistsed kalmed.
7. Kunda Hiiemäe kalmele on laotatud sygispalvuse toit.
8. Ristipuu Rosmal.