Jeremei Aipin. Tõlkinud Peeter Volkonski. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2008. 277 lk.
Autor Jeremei Aipin on hant ning tema vene keeles kirjutatud romaan räägib Kazõmi sõjast, kus handid ja neenetsid 1933. – 1934. aastal astusid nõukogude võimu vastu. GPU ja Punaarmee karistussalgad tegid ylestõusust rahulike elanike veresauna, kirjutas Elle-Mari Talivee Rohelises väravas.
Aipinit võiks minu meelest nimetada põhjarahvaste maagiliseks realistiks, nõnda põimuvad tema romaanis mitu tasandit ja maailmapilti, põhjarahvaste elu lõputuil valgeil tasandikel, nende kolm Maailma ning verine tõelisus, mis on nii julm, et selle tahaks jätta vaid kuskile hirmuunenäo piirile.
Raamat on suuresti handi naise Laste Ema sisekõne pikal teekonnal, mille jooksul ta kaotab ykshaaval nii mehe kui ka lapsed. Ellu jääb vaid noorim poeg, hällilaps Savva, keda ema pyyab toimetada inimeste juurde, sedagi selleks, et vanaema pojakese eest hoolitseks ja ta ise saaks minna sõtta, sest on näinud liiga palju kurba, et ise veel last kasvatada saaks.
Teised, kelle sisimad mõtted lugejani jõuavad, on punane komandör Tšuhnovski, kes rakendab võõral maal, tundmatu rahva seas ääretuil lumeväljadel juba olemasolevaid kogemusi Tambovi talupoegade mässu allasurumisest, ja valge armee ohvitser, kes oma nukrais mõtteis palub kadunud tsaaririigi eest õigeusu kiriku Jumalaema ikooni ees. Nii handid-neenetsid ise kui ka punased uskusid, et hantide ylestõusu juhib valge ohvitser. Hantide jumalik värv on valge – valge värv on hantidel elu värv. Laste Ema tahaks valgesse riidesse panna need, keda ta kaitsta sooviks, sest jumalikud riided kaitsevad.
Punaste õhurynnakus saab haavata emahunt, kes läheb inimese juurde surma otsima.
Ja hundiema hakkas roomama mööda teed, mis lõhnas inimese järele.
Ta roomas, kui koit lõkkele lõi.
Ta roomas, kui paistis päike.
Ta roomas, kui kustus eha.
Ta roomas, kui taevasse tõusis kuu.
Ja sai lõpuks inimese kätte. Võibolla perenaise. Koos poja ja koeraga. Kuid naine käitus kummaliselt. Ta ei haaranud noa ega kirve järele. Selle asemel hakkas ta kutsumata kylalisega rääkima ja jagas siis temaga teele kaasa võetud toitu. Seda nähes hakkas Hundiema nutma. Ta ei saanud millestki aru. Kas selles maailmas on kõik pea peale pööratud? Kes pööras? Sõda? Punased? Valged? Millal see ometi juhtus? Millal?
(Jumalaema verisel lumel, lk 201).
Kui sageli me saame vaadata mõne rahva, eriti oma soome-ugri hõimurahva siseilma, „seestpoolt“ nende ajalukku, isegi kui see vaade on nii kurb?
Tänaseks on hante kahekymne tuhande ringis. Raamatule on kirjutanud järelsõna Art Leete, kelle raamat „Kazõmi sõda“ (Tartu: Tartu Ülikool, 2002) annab ylestõusust ajaloolise ylevaate. Sõjast on kujunenud obiugri ja neenetsi lähiajalugu puudutava suulise pärimuse traagilisim syndmus.