Kolletamispäeval, 14.10. saabusid Vahastusse looduse ja pärandelma mälestisi austavad inimesed lähedalt ja kaugelt. Tutvuti Maalinna, Hiievälja, Kö(õ)hi allikate, Metsahiie kalmetega ja neid ähvardava hädaohuga.
Oleme tulnud siia imelisse ilma mõneks viivuks ning meil on ainuke võimalus, mida me siin teha saame - seda maad (rohelisi-valgeid nõlvu, kylateid ja kodukotuseid, metsapuid ja merelaineid, soid ja allikaid) ja rahvast (eriti lapsi ja vanu inimesi) väega, väega hoida ja armastada.
Me ei tohi midagi katki teha, lõhkuda, mida me taastada ei suuda, selles õrnas maailmas, mida me niikuinii kaasa võtta, ära siit viia ei saa. Me ei saa seda kaunist maad ka kuigipalju paremaks teha, eriti kopaga (maa parandus ?), kuna see maa on juba täiuslik.
Muinas–Vahastu asub nelja suure raba vahel, metsade keskel.
Vahastu maalinna mäenukkide vahel on Peitemäe (rahvas kutsub Pätemäe) talu, kunagine Peitemaa, mille nimi kõneleb ise enda eest. Sellele talule kuulub Hiieväli. See side on samuti tänasesse päeva jõudnud ime. Teatakse, et see oli suur eesõigus - elada maalinnas. Vahastu maalinna vallide taga on ka teine talu - Otsa , mis ulatub otsapidi Jõgetsoosse.
Jõgetsoo laiub maalinnast õhtu poole maalinna ja jõe vahel. See kuivendati 30 – 35 aastat tagasi. Enne ei pääsenud sealt ka suvel kuiva jalaga läbi.
Vahastu Maalinna asukoht on meie eellaste haruldane leid, kus kõrged voored idast ja põhjast (majandi ajal teedele veetud) ning soo läänest ja osalt lõunast moodustasid turvalise linnuse õue, lõuna- ja õhtupäikeses. Seal said toimuda laadad, peatuda kaubavoorid, kohalikud said linnuse valvuritena teenistust, nagu linnades ikka.
Ligi 60 aastat tagasi, kui praegune Otsa talu perenaine Reet alles väike oli, nägi ta oma aknast, kuidas Peitmaa vanaisa Maalinna õue pääl tormilaternat edasi tõstes, põlvili maas kartuleid konksis. Selle meenutuseks ning kõigi, sadade, sadade eelnevate põlvkondade mälestuseks, lootsime, et Peitemaa talu peremees, või keegi Peitemaa lastest syytaks retke alustuseks tormisel kolletamise päeval – tormilaterna. Kuid sealne rahvas oli just tööle kutsutud, mis tänapäeval on ellujäämiseks maal kõige olulisem.
Idavalli kõrgem nukk on Linnamäe nime all muinsuskaitse alla võetud, sealt on hea vaade ymbrusele - Hiieväljale ning Sepa talu poole, kus teatakse väga paks rauarebu kiht olevat. Kädva, Palukyla Hiiemäe, Keava Maalinna suunal on ka teine sepa talu – Uue-Sepa, mis Maalinnast väljamineva tee äärde jääb. Seal samas, maalinnast lõunas, kus vallivoor ja soo kokku saavad, võib praegu kasvavate suurte kuuskede kohal oletada linnuse eelvärava asukohta.
Iga kyngas ja lohk kõneleb veel praegu. Kuid mäenõlv, kus kasvasid hiljuti veel põlispuud ning paarisaja aastane tamm, kuhu taha Peitemaa talu ennast veel linnuse õues olijate eest peidab, sama mäenõlv mis moodustab linnuse õue põhjaserva, kus on Peitemaa eelnevad põlved elanud, on nyyd kaevandamisele määratud. Sealt saab 200 koormat kruusa.
Siin, kohapeal syydistan karmilt riigi valitsust, kes ei austa põlisrahvast, lubades kopaga lõhkuda iidseid mälestisi. Kaiu vallal tuleb leida vahendid hyvitamaks arendajale mõttetult antud lubaduste tõttu juba tehtud kulutused. Selle nimel käib kohalik rahvas kohut.
Edasi liikusid muinasaja huvilised Köhi (rahvas nimetab ka Kõhi) allikatele. Jäävad maalinnast linnulennult yle kilomeetri idasse. Teatakse, et 1937. - 1938. a talvel, kui ymbruskonna kaevud peale põuast suve ja kuiva sygist kuivaks jäid, jootsid need allikad yle viiekymne majapidamise. Ju on neid põuaseid aegu veelgi olnud, kuna allikate lähedal oleva Uuetoa talu perenaine (synd. 1941) mäletab, et nende värava lähedal on veenõudega hobune lõhkuma läinud. 1977 -1978 tehti allikate ymber suur maaparandus ja allikate vesi juhiti magistraalkraavi. Lähedal oleva Loigu talu tiik lasti kuivaks, kuid kaevu ja allikatesse jäi tol 1977. a. vesi alles.
Kohalikud muinas-retkelised olid yllatunud, et allikate vulin nii vaikseks/väikeseks on jäänud. Mina käisin seal kevadel. Siis päikeselise ilmaga keesid nad 3 - 4 kohast meetrisygavuselt yles ning põhi oli näha.
Jõime karget allikavett, lugesin selleks päevaks – sellele veele kirjutatud luuletuse, viskasime mõned myndid allikasse, teades, et niikaua kuni on mynte vermitud on neid ka tänutäheks allikatele antud. Pyha allikavesi on meie pudelivee myygiajastul on haruldus ja muutub veelgi haruldasemaks. Ka Köhi kinnistul hakkab toimuma suureulatuslik kaevandamine.
Selle, Köhi arenduse kohta oli mõned kuud tagasi T. Tederi artikkel ajalehes Nädaline, kus ei olnud sõnagi allikatest.
Edasi liikusime Jänese kalmetele, kohalike mäletamist mööda Metsahiide. Praegused vanaemad meenutavad, et vanavanaemade keelu järgi, ei tohtinud sealt marjugi korjata. See austamist vääriv paik jääb maalinnast ligi 2 km edelasse, paarsada meetrit põlistee lähedusse.
Jänese kalmed Metsahiies on katkuajast pärit. ymbruskonnast on teada, et peale Vahastu raba asus Katku kyla, mis peale suurt katkuaega tyhjaks jäeti. Seda ei lubatud enam taastada. 4 km Kädva poole jääb sama tee äärde Katku raba, mille Lungu poolses servas teatakse samuti matmispaika ning Lungus kasvab suurel alal katkujuur, mida katkuajal Eestisse olevat toodud.
Olen kaanidega ravitseja ning on teada, et ainult kaanid suutsid katkule vastu seista. Kaane on ravimiseks tuhandeid aastaid kasutatud. Kuid kirik hävitas keskajal kohalikud loodusravijad ning selle tõttu tabasid maarahvast need kolm suurt katkuaega. Ajalooallikate põhjal hävitasid katkud Kesk- ja Lääne–Eestis kolm neljandikku elanikonnast. Ei ole ju teada palju neist kalmetesse jõudis. Eks nad enamuses kodudesse kustusid ning sinna jäidki. Kuid rahvas mäletab seda Hiiekohta ning neid kalmeid tänapäevani.
Retkeliste nimel tänan Vahastu raamatukogust Irmat ja Mallet, kes selleks päevaks meile uksed avasid ning tormisel päeval soojust ja teed pakkusid, tänan Aivit maitsvate võileibade eest, tänan Evat kes ajaloolase Tartu bussi pealt ära tõi ning Rannot, kes ta tagasi viis. Täname ajalehte Nädaline kes ajakirjaniku Maire Kõrveri ning fotograafi Arvo Kuldkeppa ohale saatis ning huvitava olukirjelduse Muinas-Vahastu kolletamise päeva tähistamisest 17.10. Nädalises avaldas. Meie ettevõtmist ei toetanud ykski institutsioon yhegi sendiga.
Põlispuud, ka hiiepuud kasvavad mõne saja aasta pärast uued, kuid linnuse nõlva ja puhta veega allikaid enam tagasi ei saa.
Eha Metsallik